Autor: Pirjo Pall • 3. oktoober 2023

Tegelikult ei ole ma ka sekretär, olen esimeselt hariduselt hoopis turismi- ja hotelliettevõtja, kelle eelnev pikaajaline töökogemus oli pangas (teller ja liisingus kliendihaldur). Sekretäriks kandideerisin tuginedes oma oskustele ja kogemustele, mida töös nõuti. Olin see õnnelik, kes valiti välja enam kui 180st kandidaadist ja asusin sekretär-juhiabina tööle ühes rahvusvahelisse kontserni kuuluvas tootmisettevõttes.

Mulle väga meeldis mu töö: võimalus olla asjade keskel, omada olulist infot, millega head teha, olla vajalik, luua organisatsioonikultuuri, mille üle uhke olla ja mille osaks töötajad soovivad olla. Mulle meeldis rahvusvaheline töökeskkond, võimalus tänu juhatuse koosolekutele saada aimu ettevōtte toimimise suurest pildist ja ka detailidest ning mulle meeldis, et mul oli võimalus nö pisikeste mutrite häält ka poltidele kuuldavaks teha. Jah, tunnistan, alati ehk ei oodata juhiabilt sellist panust ja alati ehk ei oota ka juht, et tema vigu parandataks, aga mina uskusin, et see on just see, mida mina suuda ettevõtte arenguks nö lauale tuua.

Sekretärina pidin sageli korraldama õnnitlusteks kaardid, lilled või korraldama välismaise kolleegi õnnitluse. Minu jaoks kuulub kaardile alati kaunis ja sisukas salm. Otsisin neid sekretar.ee lehelt, otsisin interneti lõhki, aga sageli ei leidnud sobivat salmi, mis just sellele kolleegile oleks sobinud vōi oleks olnud piisavalt eetiline, et seda kolleegiga jagada. Seetõttu asusin ise salme koostama. Sellest kombest said osad töökaaslased teadlikuks ja palusid, et teeksin tunnustuseks kolleegidele salme. Sellest sai päris mitmeks aastaks armas traditsioon. Lisaks sellele said ka meestele sōbrapäevaks Nublu laulule uued sõnad loodud, loodud luulekava jne.

Minu tore karjäär sekretär-juhiabina sai ootamatu lōpu, kui pärast hariduskorralduse magistrantuuri lõppu tehti mulle ettepanek asuda ekspordi turundus- ja tootejuhi kohale, kuna positsioon avanes ja juht arvas, et olen oma senise töö jaoks ülekvalifitseeritud.

Järgmised 2,5 aastat omandasin vingeid kogemusi nii turundusvaldkonnast kui rahvusvahelisest ärist, aga väga palju sain teadlikumaks ka juhtimisest, organisatsiooni kujundamisest ning sellest, milline juht ma ise ei soovi kunagi olla. Väljusin ettevõttest oma 35. juubelil. Olin enda üle uhke, et julgesin teha sammu, mis tänaseks on osutunud minu üheks ōigeimaks otsuseks pärast oma laste saamist.

Töötu olles mõtlesin, mida oma eluga peale hakata. Katsetasin nt 3D-modelleerimist, maalimist ja siis meenus luuletamine. Mulle oli selleks hetkeks tehtud korduvalt ettepanekuid oma luulekogu avaldamiseks.

Võtsin ette esimesed sammud ja panin idee paika. Olin kindel, et ma ei soovi avaldada oma isiklikke salme, vaid soovin aidata teisi sekretäre ja inimesi, kes vaevlevad sobivate õnnitluste kirjutamisel. Ja ootamatult, kaugemale see lugu esialgu ei läinudki, sest osutusin edukalt valituks ühe armsa kooli juhiks!

Ees ootas esimene kooliaasta, tutvumine uute kolleegidega, lastega, vanematega. Ma uskusin, et minu kogemused sekretärina ehk infotöötlus- ja edastuse oskused, teadmised organisatsiooni toimimisest, asjaajamisoskused, suhtlusoskus ja multitasking on ka direktorina olulised. Usaldasin oma sisetunnet, et teadmised turundusest, kommunikatsioonist ja koostööst väga erineva taustaga inimestega tulevad kasuks. Ja mu arvamus oli õige!

Tänaseks olen ma endiselt selle armsa kooli juht, kelle kohta kolleegid on ise öelnud, et olen kui nende NATO kaitsevari, kommunikeerin nii et maa on must ja nad ei soovi, et lahkuksin. Mul on koolipere, kus lapsed tulevad mind kallistama, aga meil on ka vinged arutelud, mul on lapsevanemad, kes hindavad kooli ning julgevad seda ka välja öelda. Midagi teen ma siis vist õigesti? Ja ma innustan kõiki teid, armsad praegused sekretärid, juhiabid, büroojuhid - hinnake ise oma oskusi, omadusi, osake neid arendada, suhelge paljude inimestega oma ettevõttes, ammutage teadmisi ja kogemusi ning uskuge, nii mõnigi hetkel uskumatuna tunduv lootus võib saada reaalsuseks! Muuseas, ka korraks kõrvale heidetud õnnitlussalmide kogumik on nüüd ilmunud, seega lugu endisest sekretärist, kellest sai luuletav direktor, on päriselt reaalsus!