Autor: Personaliuudised.ee • 10. oktoober 2023

Arene või hävi – see ajatu põhimõte on juhtinud liike nende eksistentsi vältel. Praegu seisame meie, inimesed, teelahkmel, kus arengut ei määra loodus, vaid meie enda loodu – tehisintellekt (AI). Sageli maalitakse AI-st sünge pilt. Kriitikud väidavad, et oleme AI-le olulisi oskusi kaotamas. Seda fenomeni nimetatakse ChatGPT efektiks.

Kuid mõelda võib ka hoopis nii, et teatud oskuste kaotamine AI-le – sarnaselt näiteks kalkulaatorite ja interneti tulemisega – pole mitte ainult paratamatu, vaid inimarengule ka kasulik.

Tehnoloogia võimaldab kasutada oskusi nutikamalt

Kalkulaatorite tulek 1970. aastatel on peaaegu asendanud vajaduse ise arvutada. Kindlasti hädaldati ka siis, et lapsed jäävad ilma paberil arvutamise oskusest, aga selle tehnoloogia omaksvõtt polnud kaotus, vaid tohutu suur võit. Võisime nüüd keskenduda keerukate probleemide lahendamisele, loovale mõtlemisele ja strateegilisele kavandamisele –oskustele, mis meid päriselt masinatest eristavad. Kalkulaator ei võtnud meilt oskusi ära, pigem võimaldas kasutada neid nutikamalt.

Interneti tulek tõi kaasa sarnase muutuse. Noored hakkasid usinalt otsingumootoreid kasutama, seetõttu hakkas vähenema meeles peetava info hulk. Laiemat pilti vaadates polnud seegi kaotus. Internetist on saanud meie väline kõvaketas info talletamiseks ning see võimaldab keskenduda loovusele, kriitilisele mõtlemisele ja kontekstuaalsele arusaamisele.

Kasvav ärevus ChatGPT ümber on sarnane. Kardetakse, et kui AI muutub osavaks keele tõlkimises, sisu loomises ja isegi kodeerimises, kaovad need oskused tasapisi inimestelt ära.

Inimese väärtus peitub ainulaadsetes omadustes

Tõlkimise puhul on vaja mõista lisaks sõnadele ja grammatikale ka kultuuri, konteksti ja peeneid nüansse. Sisuloomes suudavad algoritmid, näiteks GPT-3, luua artikleid, kirjutada luulet ja imiteerida isegi inimvestlust. Kas oleme kaotamas oma kirjutamisoskust? Ja kas kaotame selle protsessi käigus ka rikkaliku inimliku puudutuse, emotsiooni ja empaatia, mistõttu meie lood resoneerivad teistega?

Meeles tuleb pidada, et inimeste väärtus ei peitu mehaaniliste ülesannete täitmises, vaid ainulaadsetes inimomadustes, need on: empaatia, intuitsioon, loovus, eetiline otsustusvõime. Neid omadusi ei saa masinad kuidagi järele teha. Inimlik puudutus kirjatükis, empaatia teise inimese raske olukorra mõistmisel, loovus loo jutustamisel – need on asendamatud. Neid oskusi peame AI ajastul hoidma ja tugevdama.

AI-d kasutatakse järjest enam koodi kirjutamisel ja läbivaatamisel. Tõsi, et AI saab kodeerimise mõnda aspekti automatiseerida, aga see avab ka uusi võimalusi. See lubab meil tegeleda keerukamate probleemidega, luua robustsemat tarkvara ja teha tehnoloogia ligipääsetavaks laiemalt. Kuid nii nagu kalkulaator ei teinud meid vähem arukaks, ei tee AI meid vähem võimekaks. AI võib vabastada meid üksluistest ülesannetest ning anda rohkem aega ja energiat, et keskenduda komplekssetele, loovatele ja unikaalselt inimlikele ülesannetele. Meid ei asendata, vaid viiakse kõrgemale tasemele. Me ei kaota oma oskusi, vaid arendame neid.

AI-l on ka mitu murekohta

Teada tuleb siiski, et võimaluste kõrval kaasneb AI-ga ka probleeme. Väärinfo, erapooliklus, isegi inimeksistentsi ohustamine – need vajavad tähelepanu kohe. Hirm oskuste või isegi töökohtade kaotamise pärast AI-le on küll mõistetav, kuid ei kuulu tõeliste ohtude nimekirja. AI võimel levitada enneolematul kiirusel ja hulgal infot on oma varjukülg. Valeinfo ja võltsingud võivad nüüd levida nagu kulutuli, mõjutades avalikku arvamust, destabiliseerides ühiskonda ja õõnestades usaldust organisatsioonide vastu. Sellistele ohtudele tuleb reageerida kohe ja nendega peavad tegelema poliitikakujundajad, tehnoloogid ja ühiskond laiemalt. Murekoht on ka AI-süsteemide erapooliklus, mis on tekkinud erapoolikutest algoritmi väljaõpetamise andmetest. See võib kinnistada sotsiaalset ebavõrdsust ja tuua kaasa ebaõiglasi tagajärgi kriitilistes valdkondades, näiteks tervishoius, korrakaitses ja tööhõives.

Pikemas vaates võime küsida, kas AI, eriti superintelligentne AI, saab ohustada inimeksistentsi? Kas suudame tahtmatult luua nii võimsa AI, et see võiks pidada meid, selle loojaid, üleliigseks või isegi takistuseks? See võib tunduda ulmelisena, aga seda muret jagavad sajad AI-valdkonna juhid.

Need reaalsed, pakilised probleemid väärivad kogu meie tähelepanu. Need nõuavad läbimõeldud reguleerimist, eetilist kaalutlemist ja robustseid kaitsemeetmeid. Hirm kaotada oskused AI-le pole siiski tõeline oht. Mõne oskuse kaotamist AI-le ei peaks nägema kaotusena, vaid võimalusena kasvada ja areneda. Nii nagu dirigent ei pea mängima orkestris kõiki pille, ei pea meie täitma kõiki ülesandeid, millega AI tõhusamalt toime tuleb. Selle asemel peaksime keskenduma nende oskuste täiustamisele, mida AI ei suuda – loovus, empaatia, strateegiline mõtlemine, juhtimine.

Me ei tohiks lasta juhtida põhjendamatul hirmul end kõrvale imelistest võimalustest, mida AI pakub. Me pole selles inimeste ja AI suures sümfoonias ainult esinejad, vaid oma tuleviku heliloojad ja dirigendid, kujundades seda ettenägelikult ja targalt, võttes arvesse riske ja kasusid.

Allikas: FastCompany