Autor: Helen Roots • 28. mai 2024

Äripäeva hiljutise tööõiguse seminari kõik kõnekamad faktid on nüüd siin koos.

Riigikogu vahetusega langesid kahjuks menetlusest välja kaks eelnõu, mis puudutavad töö- ja puhkeaega. Võime küll loota, et need sinna ühel hetkel naasevad, kuid praeguse seisuga me neid muudatusi lähiajal ei näe.

- Esiteks langes menetlusest välja ettepanek muuta 1. september koolilaste vanematele vabaks päevaks – seda paraku ei tule.

- Menetluses oli ka ettepanek, et olukorras, kus riigipüha langeb nädalavahetusele (mis on niikuinii vaba), muudetakse järgmine tööpäev vabaks päevaks – ka seda seadusemuudatust praegu kavas ei ole, ehkki üle Euroopa on selline tava levinud.

- Küll aga on kavas vastu võtta seadusemuudatus, mis muudab ka ülestõusmispühade teise püha vabaks päevaks. Kuivõrd tänavune ülestõusmispüha on juba möödas, saame sellest osa järgmisel aastal.

- Peagi jõuab 2. lugemisele vilepuhuja seaduse eelnõu, mis sätestab, et kaitse saavad need isikud, kes teavitavad mingisugust ametit mingisugusest rikkumisest. Mõistagi peljati, et seaduse vastuvõtmisega kaasneb tohutu pealekaebamiste laine, nt hakatakse kaebama prügi valesti sorteeriva naabri peale jne. Reaalselt puudutab seadus tegelikult tööandjaid, kellel on üle 50 töötaja (ka ametiasutus, KOV asutus, kus on üle 50 teenistuja, või kui KOVis elab üle 10000 elaniku) – nemad peavad looma töötajatele rahulolematuse avaldamiseks sobivad kanalid. Trahvid selle mittetäitmise eest on kõrged, kuni 300 trahviühikut. Juba on näha ka seda, et nii mõnigi tööandja, kelle töötajate arv on piiripealne, kipuvad optimeerima hakkama, koondades töötajaid nii, et neid jääks järele 49.

Samas, olukorras, kus mõni töötaja informeerib mingit kanalit sellest, et töökohal toimub mingi rikkumine, ja tööandja jätab ta selle peale nt mingist boonusest ilma või kärbib “karistuseks” muidu hüvestid, siis võib öelda, et tegemist on tagakiusamisega. Selles mõttes puudutab seadus siiski kõiki.

- Reguleerima tahetakse hakata ka praktikantide tööd. On tehtud ettepanek, et võtta vastu direktiiv (mis ei ole meie kohtus otse kohaldatav) soovitusega, et praktikantidele, keda praegusel ajal kasutatakse n-ö tasuta tööjõuna, tuleks hakata siiski tasu maksma.

Kui praegu on praktika justkui võimalus ennast näidata ja sageli järgneb sellele tööpakkumine ning see on võimalus kooli lõpetavale noorele saada endale väga hea töökoht. Nüüd, kui neile tuleb hakata tasu maksma samaväärselt teiste töötajatega, võib tekkida olukord, kus tööandja hakkab tõsiselt kaaluma, kas tal ikka on tingimata vaja praktikantidega jantida – võta talle mentor, õpeta teda välja, katseaega talle kohaldada ei saa jne. See võib praktikakoha leidmise ja praktika läbimise tulevikus võrdlemisi keerukaks muuta ning praktikandid ebasoodsasse olukorda seada.

Praegu on paljud tööandjad omaalgatuslikult loonud võimaluse maksta praktikandile stipendiumi, et teda praktika ajal siiski mingitpidi toetada. Ja nagu stipendiumilepingu puhul ikka, kohustub praktikant hiljem tööandja juurde tööle asuma. Kõnealune direktiiv ei näe paraku ette, et stipendiumi maksmine võiks töötasu maksmisest vabastada või seda asendada.

Artikkel on ilmunud teemaveebis Palgauudised.