Autor: Klaara Karm • 28. september 2020

Lõuad pidada ja edasi teenida? Ei enam!

Mulle käib üks asi korralikult närvidele. Kuna keegi pole sel teemal siiani tüli püsti pannud, teen seda ise. Klaara Karmist paremat vingujat annab tikutulega otsida, Ja kes see ikka vingub, kui ise ei vingu?
Foto: Unsplash

Mis mind siis ärritab? Eks ikka see, kuidas ülemused minuga töö juures käituvad! Täpsemalt see, kuidas nad ei käitu! Mind peetakse vaid selleks, et igal hommikul kenasti kohale tatsaksin ja päev otsa probleeme lahendaksin. Kuidas ma neid probleeme aga lahendan, ei huvita kedagi. See tähendab – huvitab küll, kuid ainult nii kaua, kuni ma kõike ülemustele meelepäraselt teen.

„Pole mingit mõtet palgata nutikaid inimesi ja seletada neile, mida nad tegema peavad,” ütles juba Steve Jobs. „Mina võtan tööle tarku inimesi selleks, et nemad mulle räägiksid, mida ja kuidas teha tuleb.” Tore mõte, ainult et miskipärast tehakse vähemalt Eestis risti vastupidi: töötaja võetakse palgale ja eeldatakse siis, et too oma lõuad peab ja edasi teenib, kui üht tuntud ütlemist kasutada.

Eesti juhtimiskultuuris on vanast ajast juurdunud arusaam, et hea töötaja on see, kes kuulab, kaasa noogutab ning jumala pärast midagi vastu ei ütle. Töö tuleb ära teha ning kuidas asjad käivad, teab ettevõttes ainult üks inimene ehk boss.

Esiteks on taoline asi lihtsalt rumal. Kui isegi Steve Jobs päris üksi kõike otsustada ei suutnud, siis kuidas õnnestub see Kuldar Kuusel või Kaarel Kasel? Teiseks süvendab töötajate mittemillekski pidamine ohtlikku illusiooni, et firmas on kõik hästi: kui keegi ei kurda ja vastuväiteid ei esita, ju siis on asjad korras ja inimesed rahul! Tegelikult hävitab selline kultuur aga viimsegi motivatsiooni, pühendumuse, innovatsiooni ja tagatipuks ka tootlikkuse.

Miks ei võiks mässumeelsed (ehk need, kellel on oma arvamus) probleemide lahendamise metoodikasse panustada? Ja miks ei võiks ettevõtte ülemused seda soodustada? Ma mõistan, et ülemus seepärast ülemus ongi, et saab end teistest ülemana tunda, kuid kaasaegses maailmas pole Dvigateli-aegsete juhtimisvõtetega midagi peale hakata.

Me ei ela kaheksakümnendail, mil inimese ülesanne oli kõigi idiootsustega kohaneda ja vait olla. Me elame 21. sajandi Eestis, mis end (tihtilugu õigusega) innovatsiooni epitsentriks peab. Mis epitsentrist saab aga juttu olla ettevõttes, mille boss pioneerijuhina käitub ning vastuvaidlemist paremal juhul vaikusega, halvemal karistamisega „premeerib”?

Olen ma ainus, kellele kehtiv juhtimisdoktriin ajudele käib? Või on meid rohkem? Kui jah, siis ehk oleks aeg väike revolutsioon püsti panna? Ei midagi radikaalset ega – hoidku jumal! – vägivaldset. Teeme lihtsalt suu lahti, kui ülemus järjekordse rumaluse üle huulte laseb!

Ja teeme seda viisakalt, nõnda suudame ehk kokku leppida, et firma edukusse tuleb lasta kõigil panustada. Pole mõtet palgata arukaid inimesi ja seletada neile, mida nad tegema peavad. Targad inimesed töötavad igas firmas selleks, et nemad räägiksid, mida ja kuidas teha tuleb!

Allikas: GoWorkaBiti blogi

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700