13. juuli 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

SAME OLD...SAME OLD...

Kui olete pikka maad staadionil jooksnud, siis ilmselt teate, et mingist hetkest alates hakkab 400 meetriste ringide läbimisel igavus kimbutama, veel natuke ja asi kipub tüütuks kätte. Vaheldust oleks vaja. Inglise keeles on vahelduse puudumise kohta hea väljend: “Same old s..t dog, just a different day".

Rahulolematus kasvab välja meie tõlgendusest antud olukorrale, tõlgendusi saame me anda minevikukogemusest lähtuvalt. Mineviku baasilt hinnangut andes ning seda edasi tulevikku priotiseerides loome eelduse kordusringile minekuks ehk me toidame jätkuvalt seda, mis on. Kõige tervislikum on mitte tõlgendamine, sest elu valitsevaks jõuks on suhtelisus. Kõige kummalisem selle juures on see, et olukorra tõlgendamisest loobumisega jätame rahule ka oma mineviku ning koos sellega ka kahetsuse.

Kindla peale minnes ei ole võimalik olemasolevast välja murda, sest ma kasutame sel juhul neid samu tööriistu ja metoodikaid, mis meid on toonud sinna kus oleme. Mängime samal väljakul sama vastasega jälle viiki. Kiire reageerimine mingisugustele välistele teguritele tähendab ka üldjuhul samal mänguväljakule jäämist. Reaktiivne ühiskond on aeglselt arenev ühiskond. Ükskõik kui kaua hoovõtt aega ka ei võtaks, varem või hiljem tuleb nina tundmatusse, uude pista. Võtta riske.

Uus on laienenud teadlikkus, mis on peidus tundmatu taga. Kunagi oli ka praegune seisund, milles oleme, tundmatu. On see siis nõnda hirmus, mida tulnuks ilmtingimata karta? Ilmselt mitte nii väga.

Risk on tundmatu praeguse hetke ja sihtkoha vahel kuhu minna tahame. Seega saab risk eksisteerida ainult siis, kui me teame kuhu minna tahame, teda pole, kui teadmine puudub. Küsimus muidugi on, kas üldse peab kusagile minema.

Tundmatu on hirmu allikaks. Hirm iseenesest võib-olla ei olegi nii paha tegelane kui pealtnäha tunduda võiks. Ta on küll oma mitmete nägudega ettearvamatu, tuleb külla siis kui ise tahab, lahkub suvalisel ajal ning mõnikord ei saagi me aru, kui ta meil viibib, aga alati on tal külakostiks kõige muu kõrval kaasas üks sõnum- ta näitab meile omamoodi ette mida me veel ei armasta.

Vajadus avastamise ning seikluse järele on inimloomuses- osa armastab rohkem kiigata maade ja merede taha, ronida kusagile, hüpata kõrgustest, panna end võistlustel proovile jne ning teistele jälle meeldib enam seigelda sisemaailmas, et sealt leitud avastuse saarekesi vormi valada. Janu avastamise ja kogemise järele on igikestev, sellele ei saa seina ette ehitada. Kui me seina sinna siiski kogemata ette peaksime laduma, avastamegi end ühel hommikul “same old... same old...” heietusest.

Reageerides ei loo me midagi uut, vaid kasutame õpitut

 Uus on laienenud teadlikkus

 Olemasolev tähistab eilseid tõlgendusi

 Uus saab tulla koos tundmatuga, kui vana on lahkunud

 Rahulolematus täna tähendab sedasama ka homseks

 

Autor: Signe Sillasoo, Enesearengu blogi - Kristo Kiviorg

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700