9. juuni 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kuid alustagem sellest – kui kuulutuses pole kirjas, et ühendust võetakse vaid huvipakkuvate kandidaatidega, siis tuleb äraütlemiskiri saata nii ruttu, kui võimalik. Kas on vaja oma otsust põhjendada? 

Kandideerinu soovib kindlasti teada saada, miks ta ei sobi. Ükskõik kui kenasti oma valikut põhjendada – alati on keegi, kes sellega ei nõustu ja alustab vaidlust. Enamasti jäävad ju kohe kõrvale need, kelle kogemus/oskused teistele alla jäävad. Kandidaat ei tea, kes on need teised, töö otsijana on „ei“ saamine ju ebameeldiv. Arvan, et kui vähegi aega on, võiks ikka mõne sõnaga ka põhjendada. Siis tuleb muidugi valmis olla, et mõne kandidaadiga kujuneb välja ka kirjavahetus. Minu viimasel konkursil  pöördus kandidaat otse minu kliendi poole.  Kuid tööotsija peab oma vastused saama!

Kui olete kandidaadiga vestelnud ja juba teate teda lähemalt kui isiksust, siis on muidugi hea helistada ja öelda, miks on edasine otsus tema kandidatuuri kõrvale jätmine. Sel puhul peaksid olema valmis ka tõsiselt võetavad põhjendused. Kui aga see on puhtalt inimliku „keemia“ puudumine, on seda tõepoolest raske kandidaadile öelda.  Siin on vaja taktitunnet, et osata jutuajamine positiivselt läbi viia.

Igal juhul peaks intervjuul käinud kandidaatidele saatma kirja koos põhjendusega, miks ta antud ametikohale väljavalituks ei osutunud.  Siin on kindlasti vaja läbi vaadata oma märkmed ja meenutada intervjuul tekkinud muljeid. Et nendest heatahtlik ja tööotsijat toetav kiri kirjutada.

Autor: Urve Vilk, Sirje Tammiste