12. juuli 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Pealtnäha tundub, et sellist hirmu justkui meis ei eksisteeri, vähemalt me ei märka seda või siis eitame selle olemasolu.

Tegelikult röövib see meilt palju tähelepanu ning suunab jõuliselt meie käitumist. Mida teeb teiste inimeste arvamus meiega? See loob meis kolmik tundeahela: SÜÜTUNNE-VIHA-REAKTSIOON

Kui mina ei käitu nii, nagu minult oodatakse tekib süütunne. Pikka aega süütundes praadimine muudab inimese vihaseks, iga viha avaldub varem või hiljem mingisuguse reaktsioonina. Reaktsioone on kahte tüüpi, mõlemat saab nimetada rünnakuks: me kas ründame iseendid (elame sissepoole, surume end alla, hakkame nö ennast kägistama) või suuname selle kõik väljapoole, hakkame teistega verbaalselt või füüsiliselt kaklema. Süütunne ise ei ripu ka õhus, ta tugineb hirmul, et meid ei armastata, kui me pole sellised või sellised.

Kõige paremini avaldub hirm teiste arvamuse ees vanemate ja laste omavahelistes suhetes. Lapsevanemad kardavad kas teadlikult või alateadlikult lapsega viibimist avalikus ruumis, sest laps ei pruugi käituda vastavalt ootustele, normile. Vanemat ei häiri tegelikult mitte lapse käitumine, vaid teiste inimeste arvamus nende eneste suhtes, me ei tegele mitte nendega, vaid tahame saada respekti iseendile.

Mis oleks võimalik lahendus? Pole vaja teha muud kui teha vahet omaenese mõtetel/ soovidel/ tõekspidamistel ning hirmul, mis siseneb meisse kusagilt väljast ja mis pressib meilt välja sobilikku käitumist.

Kui oleme vastuolus iseenda väärtushinnangutega ja võtame omaks kellegi teise pakutava väljaspoolt, muutume lõhestunud inimeseks. Lõhestunud inimene ei saa olla õnnelik inimene. Selles seisnebki õnnelik olemise lihtsus/raskus, see on lihtsalt valik. Õnn kui valiku küsimus tundub aga meie jaoks liiga lihtne et olla tõsi, arvame, et hea on keeruline, raskesti saavutatav. Hetkest, mil me enam rahvahulka ja nende arvamust ei karda on piiksuvast hiirest saanud möirgav lõvi. 

Autor: Signe Sillasoo, Enesearengu blogi - Kristo Kiviorg