6. märts 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Selleks, et õppida erinevaid rahvaid paremini tundma, tuleks igal võimalusel välismaalastega suhelda, kartmata keeleprobleemi. Keeleoskus paraneb jõudsasti võõrkeelt kasutades. Uue kultuuri kohta teadmisi kogudes ning keelt õppides tuleks siiski jälgida, et ei hüljataks oma kultuuri. Psühholoogias on teada, et vestlejad püüdlevad kõneldes sünkroonsusele: enesele teadvustamata ühtlustavad kõnelejad oma liigutusi, kõnetempot, kõnevoorude pikkust jne. Sünkroonsuse psühholoogiline mõte on, et see kannab sõnumit, et vestlus kulgeb soovitud suunas ja inimesed saavad hästi läbi ning mõistavad üksteist. Sünkroonsust ei saavuta vestluspartnerid kui nad pole vestlusest huvitatud ja suhtuvad üksteisesse tõrjuvalt. Mittesünkroonne vestlus jätab kõnelejaile rahulolematuse tunde.

Sünkroonsus erineb kultuuriti. Isegi eemalt vaadates saab teha järeldusi suhtlemise järgi, kas nad kuuluvad meiega samasse kultuuri või mitte.

Eesti kultuuri võib pidada individualistlikuks, väikese võimudistantsiga ja suhteliselt hästi või keskmiselt ebakindlust taluvaks maskuliinseks kultuuriks. Individualistlikes kultuurides, nagu Eesti, on ühiste teadmiste tase suhteliselt väike ja valdav osa informatsioonist tuleb edasi anda sõnadega. Eelistavalt kasutatakse otsest, isikukeskset, nõudlikku ja eesmärgile orienteeritud stiili. Eestlaste vestlus on enamasti informatsiooni vahetamine, kiiresti, ilma ilustamata ja tarbetult selle ümber keerutamata. Kõnevoorud on enamasti lühikesed.  Tihtipeale jäävad kõnevoorud poolikuks: vestluspartner võib kõnevooru üle võtta poole lause pealt, näidates, et on sõnumist aru saanud. Selline poole lause pealt katkestamine näitab tegelikult kärsitust teist kõnelejat kuulata ja on ebaviisakas. Ametlikus suhtlemises tuleks „teisele sisse sõitmist“ vältida.

Eestlased on ajaloo vältel kokku puutunud väga erinevate kultuuridega, mis vähem või rohkem on mõjutanud ka eestlaste väärtushinnanguid ning vestluskäitumist. Eestlaste vestluskäitumine on üpris mitmekesine. Eestlased oma vestluskäitumisele suurt ei mõtle, nii nagu me ei mõtle ka kultuurierinevuste üle. Eestiski eksisteerib rida kirjutamata käitumisreeglit, mille järgimist vestluspartnerilt oodatakse. Olgu vestluspartneriks siis kultuurikaaslane või võõras. Maailmas on mitmesuguse kultuuriga inimesi ja tuleks osata eristada, milline käitumine on tingitud kultuurierinevusest. Sageli ei ole inimesed kultuurierinevustest teadlikud ja ei oska neid näha ning kalduvad sageli teisest kultuurist tulnud inimest hindama vastavalt oma kultuuri normide järgi. Sekretäridel ja juhiabidel oleks vaja rahvusvahelises firmas töötades õppida tundma koostööpartnerite kultuuri, et näida ise viisakas ja hea kasvatusega ja teada saada, mida teiselt osapoolelt võib käitumises ning suhtlemises oodata. Üksteisele lähemate kultuuride vahelised väikesed lahknevused võivad suhtlemisel palju suuremaid probleeme tekitada kui suured, kergemini märgatavad lahknevused. Keel ja kultuur on kahtlematult seotud, kuigi seda seost ei maksa üle tähtsustada. Hea keeleoskus avab parema võimaluse tundma õppida maa kultuuri, kuid ei tee kultuuri ja sellest tulenevat kõnekäitumist automaatselt selgeks.

Võõrasse kultuuriruumi sisenedes märgatakse kõigepealt sümboleid. Sümbolid on sõnad ja žestid ning pildid ja esemed, mille tähendust teavad vaid selle kultuuri liikmed.

Autor: Urve Vilk, Tiina Kilkson - Psühholoogia blogi