2. november 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kõndimine on terviseks

Sammumõõturi omanikuks saades oli esimene mõte – ma ei tee ühtegi sammu rohkem kui tavapäraselt. Miks? Sest arvasin, et käin väga palju jala ning saan soovitusliku päevanormi, 10 000 – 12 000 sammu, täis möödaminnes ning rohkem veel.

Miks maagiline 10 000? See on number, mida uuringutes on seostatud mitme tervisenäitaja paranemise (vererõhku alandav mõju, vere insuliini- ja glükoositaseme korrastumine) ning parema füüsilise vormiga.

Pikad ja lühikesed sammud

Läks lahti! Kuna suurema osa tööpäevast veedan istmikule toetudes, lülitub sammuloendur sel ajal rahumeeli unerežiimile. Pisemaid unehäireid tekitavad talle vaid tee- ja veepausid, mille tarvis tuleb kööki minna, kempsutiirud ning teises toas pesitsevate kolleegide külastamine. (Ei haara telefonitoru, ei kirjuta meili ega vilguta MSNis. Spetsiaalselt!)

Lisaks erineval moel ja kiirusel astutud sammudele loeb minu Omron eraldi üles ka need, mis on astutud järjepidevalt pikema aja vältel ehk on treeniva efektiga. Samuti arvutab mõõtur välja kulutatud kalorite hulga ning näitab läbitud maa pikkust. Viimased näitajad mind isiklikult kuigivõrd ei huvita.

Usun, et Saksa täpsusega läbitud meetreid ja kaloreid sammuloendur ei mõõda ning selleks on olemas võimsamaid vahendeid. Infot otsides saangi usaldusväärsest allikast teada, et distantsiga võib mõõtur mööda panna 10%, kaloritega aga kuni 30%. Seega 10 km peale võib see kilomeetrise vimka sisse visata ning 500 kcal juures võib eksimus olla 150 kcal. Aeglasemalt liikudes kalduvad mõõturid distantsi pikkust üle hindama, suurematel kiirustel on aga meetrite ülelugemisega kitsimad.

Olenevalt sammu pikkusest tuleb neid ühe kilomeetri peale kokku 1200–1600. Sammu pikkus oleneb aga jala pikkusest ja liikumiskiirusest. Sörkides ja joostes on samm pikem kui kõndides, nii võid üht distantsi läbides saada hoopis erineva sammude arvu.

Et kiiremini edasi jõuda, teevad jõu- ja kiirkõndijad lühemaid ja kiiremaid samme, mistõttu koguvad nad ühes kilomeetris rohkem samme kui jalutajad. Ka ülesmäge rühkijate samme loendab mõõtur heldekäelisemalt kui tasasel maal kõndijate omi.

Sammud hasardist

Kõndimise vastu pole mul kõige vähematki. Nii mõnus on tööpäeva lõpus teha üks pooletunnine jalutuskäik kodu poole – saab korpuse puhtaks ning tööl lõpuni mõtlemata jäänud mõtted valmis küpsetada, aga no vahel kohe tahaks istuda pläraki autoistmele ja lasta end ratastel edasi kanda.

Aga nüüd on sammulugeja platsis ning igasugune kiusatus ka kõige suurema väsimuse ajal endale tõld ette tellida kadunud.

Polnud ma ennegi mingi piriseja, kui auto suurel rahvaüritusel üksnes parkla tagumisse otsa mahtus, kuid nüüd on sellest suisa rõõm, et lähemal ühtegi vaba kohta ei ole. Peaasi, et samme juurde saaks. Kodumaja uksest sisse astudes võtab küll vahel ohkama, kui pilgu sammumõõtjale heidan, kuid jätan lifti kutsumata ning marsin jala üles. “Nannaaaaa… Kõik endast annan ma, no küll ma olen tubli…”

Oma rekordi püstitan aga Itaalia turismihuviobjektide vahet joostes: kirikust välja, kirikust sisse, üks näitus siin, teine monument seal.

Tagatipuks on vaja mööda linna mitu tundi taga ajada üht restorani, mis kohe alguses sai õhtusöögiks välja valitud ning mida tuleb nüüd kitsaste ja täiesti sarnastena tunduvate Veneetsia tänavate vahel taga ajada.

Tubli tulemus – üle 35 000 sammu. Jalad? Üsna töntsid ja väsinud!

Veel üks väga hea sammukorjamise meetod on šoppamine. Tuiskad ühest poest teise, tassid proovikabiini riideid ning viid tagasi. Lõpuks tuleb esimesse poodi tagasi tormata, sest sealne kostüüm sobib ikka kõige paremini. 15 000 sammu käes nagu nohu.

Kohati lähen vist natuke ogaraks ka. Näiteks suvalisel hetkel rahulikult teleka ees õhtut veetes kargan püsti ning hakkan mööda tuba ringi trampima, puusi nõksutama ning tantsusamme tegema. Säärane skeem läheb käiku ühel sünnipäeval, kui vastu südaööd avastan, et olen kogu päeva jooksul kõigest 5000 sammu teinud. Muidugi tuleb koosviibimistel, millest võtavad osa ka võõrad inimesed, esialgu suuremat selgitustööd teha. Muidu mõni peab veel imelikuks. Asjade ühekaupa tassimine, kuigi muidu võiks süle täis kuhjata, kuulub küllap ka friikluse kategooriasse.

Kindel on aga see, et sammumõõturi kandmine innustab toolilt tõusma ka siis, kui üldse ei viitsi. USAs korraldatud uuringu järgi kõndisid mõõturit kandnud inimesed keskmiselt 2200–2500 sammu rohkem ehk kolmandiku senisest enam. Positiivse kaasnähuna langes ka nende vererõhk, mis teadlaste hinnangul vähendab ajurabanduse riski.

Allikas: TervisPluss

Autor: Lemmi Kann, Evelin Kivilo