31 märts 2010

Head halvad sõnumid

Üks on kindel: paremat pealkirja Jaakko Lehtoneni ja Kaja Saksakulm Tampere raamatule „Head halvad sõnumid“ oleks raske välja mõelda – pealkiri on äärmiselt tabav, sest kuidas siis veel saada ühise nimetaja alla riski- ja kriisikommunikatsioon?

Kui kriisikommunikatsioonist on kas või majanduskriisi tõttu saanud üsna teada-tuntud termin ja ka tegevus, siis riskikommunikatsiooni mõiste on eeldatavasti segasem, kirjutab Heli Lehtsaar portaalis www.juhtimine.ee lahates Äripäeva raamatuklubi raamatut "Head halvad sõnumid".

Lehtonen ja Saksakulm Tampere selgitavad, et riskikommunikatsioon on avalikkuse informeerimine riskidest ja nendega kokkupuutumisest ehk informatsioon, mis peaks aitama avalikkusel riske ära tunda ja nendega toime tulla. Riskikommunikatsiooni peamine ülesanne on õpetada avalikkust eristama olulist ja ebaolulist infot.

Seostades seda definitsiooni igapäevaeluga, võiks öelda, et kas või seagripi teemal oleks pidanud sotsiaalministeerium ning teised asjasse puutuvad institutsioonid tegelema oluliselt enam riskikommunikatsiooniga – siis oleks kriisikommunikatsiooniga ehk kriisi negatiivsete tagajärgede leevendamisega tulnud vähem rinda pista. Lehtonen ja Saksakulm Tampere kirjutavad, et kõik kriisid sünnivad organisatsiooni sisemuses. Edaspidi tuleb aga organisatsioonil suuta tegeleda nii organisatsioonisisese kui ka -välise kriisikommunikatsiooniga, et kriis ei kujuneks hävitavaks.

Suuremat tähelepanu ongi raamatus pööratud avalikkusega suhtlemisele, sealhulgas meediasuhtlusele. Kuna maailm liigub üha enam internetti, on eraldi peatükk pühendatud kriisikommunikatsioonile internetis, sh sotsiaalse meedia kanalites.

Lisaks sellele, kuidas kriisi meedias kommunikeerida, tutvustavad autorid ka ajakirjanduse üldisi tegutsemismotiive ja -viise. Alates asjaolust, et meediat huvitavad negatiivsed sõnumid tunduvalt enam kui positiivsed, lõpetades sellega, et meedial on võimu ja võimet tõsta kriisist esile just see vaatenurk, mis teda huvitab. Kahtlemata on see info, mis lisab raamatule väärtust.

Kui veel välja tuua raamatu plusse, siis on väga kasulikud näited nii Eesti kui ka välismaiste organisatsioonide ebaõnnestunud kriisikommunikatsioonijuhtumitest. Analüüsitud on nii aastatagust pilditulistamise juhtumit, mis Mart Laari mainele palju kahju tegi, kui ka vähkitekitavate kõrgepingeliinide juhtumit Tallinnas Astangul. Teisalt – ebaõnnestumistest on kahtlemata võimalik õppida, kuid huvitav oleks lugeda olnud ka rohkematest õnnestunud kriisikommunikatsiooni näidetest peale Eesti Energia töötajate protesti juhtumi.

Neile, kes eelistavad Joosep Tootsi kombel teha parem pool rehkendust, kuid teha seda hästi, võib soovitada alustada raamatu lugemist lõpust. Kümmekond lehekülge võtavad kokku kõige olulisema, sh terminite seletused. Leheküljed, kus pakutakse välja tänapäevase kriisikommunikatsiooni kümme käsku ning praktilised näpunäited, kuidas tuleks ajakirjanikule intervjuud anda, kui organisatsiooni milleski negatiivses süüdistatakse, võiks lausa raamatust paljundada ning töölaual nähtavale kohale paigutada. Kui järjekordne kriis kimbutab, on abi lähedalt võtta.

Autor: Lemmi Kann, Heli Lehtsaar

Jaga lugu:
SEKRETÄRI UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad Sekretäriuudised igal nädalal enda postkasti.

Sekretär.ee toetajad:

Birgit Aljaste
Birgit AljasteSekretar.ee ärijuhtTel: 5373 8733
Cätlin Puhkan
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700