18. oktoober 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Mõne psühholoogiakoolkonna arvates edastatakse vastuvõetavast infost ainult 7% teksti sisu kaudu; hääletooniga edastatakse 38% ning kehakeele kaudu koguni 55% kogu infost. Siit järeldub, et meil tuleks tähelepanu pöörata mitte ainult sellele, mida teistele räägime, vaid ka sellele, milliseid väljendusvahendeid selleks kasutame. Sõnadega edastame fakte, arvamusi ja hinnanguid. Kehakeel ja hääletoon toovad välja suhtumise isikupära ja lisavad suhtlemisele isikliku plaani.

Kehakeele seosed kõneleja staatuse ja vestluse sisuga

Mida ametlikum vestlus, seda väiksem on tavaliselt kehaga edasiantavate märkide hulk.

Inimese sotsiaalse seisundi, võimu ja prestiiži ning tema sõnavara vahel on samuti leitud seoseid: mida kõrgem staatus, seda osavam on inimene sõnalises suhtlemises; mida parem on ta sotsiaal-majanduslik olukord, seda vähem teeb ta vestlemisel intensiivseid ja kammitsemata liigutusi.

Oskusel kehakeelest aru saada ja seda teadlikult jälgida on läbirääkimistel tähtis osa. Tippjuhid ja poliitikud treenivad ning valdavad kehakeele kasutamise ja selle kontrollimise kunsti.

 Kehakeele kooskõla sõnumiga

Kehakeel hõlmab liikumist (keha ja pea hoiak, žestid, naeratus, silmside ja lähiruumi ehk ruumivööndi kasutamine) ning kõne omadusi (rääkimise kiirus, hääle kõrgus ja valjus).

Eristatakse kuni 135 kehakeele väljendit ning 85 pea- ja näoliigutust. Žestid lisavad tunderõhke ning väljendavad huvitatust, kui nad toetavad sõnu – nii peaks keha liikuma samas rütmis sõnadega. Samas ei tohi žestidega liialdada: kui neid on palju või nende amplituud on suur, siis võivad need vestluskaaslasele ärritavaks muutuda. Žestid on kasulikud, kuni kõneleja oskab neid kontrollida.

Eduka suhtlemise tagab kehakeele vastavus kõnega – kui ütleme üht, kuid mõtleme teist, siis reedab meid kehaline väljendus. Kehakeelt tajutakse tõesemana ning selle kaudu edastatu jääb kauemaks meelde. Kui kaasvestleja sõnade ning liigutuste vahel on ebakõla, siis kaldume järeldusi tegema pigem kehakeele põhjal. Liigutuste kogumit jälgides võime jõuda otsusele, et mõni liigutus ei ühti teistega ehk liigutuste kogum pole harmooniline. Selline tähelepanek viib kahtlustuseni: vestluskaaslane püüab varjata oma tegelikke tundeid või valetab sihilikult.

Kuidas kehakeelt lugeda

Näoilmest algab kehakeele sõnumite “lugemine”. Inimese põhiemotsioonid – hirm, viha, põlgus, kurbus, üllatus, õnn – peegelduvad ta näos ja on üheselt äratuntavad. Eri kultuurides kasvanud inimesed väljendavad emotsioone küllaltki sarnaselt. Põhiemotsioonidega kaasnevad ilmed on universaalsed ning kergesti tajutavad, olenemata kultuuritaustast ja kasvukeskkonnast.

Silmside

Silmside neli peamist ülesannet on info kinnitamine, suhtluse reguleerimine, läheduse väljendamine ja sotsiaalne kontroll.

Silmadega antakse edasi kõige täpsemaid ja avatumaid suhtlemissignaale. Selle kanali kaudu edastatakse infot sümpaatia, kompetentsuse, usaldusväärsuse ning hingelise seisundi kohta.

On täheldatud, et abstraktselt mõtlevad inimesed püüavad luua kestvamat silmsidet kui konkreetselt mõtlevad inimesed.

Otsavaatamise pikkus räägib tähelepanust, mida vestluskaaslasele osutatakse. Vestluspartnerid vaatavad üksteisele otsa keskmiselt 30–60% suhtlemise ajast. Kui silmside kestab rohkem kui 2/3 suhtlusajast, siis võib eeldada, et ollakse pigem huvitatud vestleja isikust kui tema sõnade sisust. Pilgu kinnitamine vestluspartnerile on iseloomulik nii armunute kui ka vaenlaste puhul. Pikalt vaadatakse teisele otsa ka siis, kui suhtluspartneri küsimus või väide tekitab viha.

Esimesel kohtumisel antakse pilkkontaktiga märku, kas soovitakse vestlusesse laskuda. Enamasti vaadatakse teisele otsa pigem kuulamise, mitte kõnelemise ajal. Mõnd rääkijat võib kohustus vestluskaaslasele silma vaadata koguni segada keskendumast: võõras pilk võib eksitada ning häirida jutustaja ajus toimuvat mõtete intensiivset arendamise ja järjestamise protsessi.

Vestluse ajal vaatab teisele sagedamini silma see, kes peab oma vestluskaaslast endast tugevamaks, kogenumaks ja targemaks. Silmavaatamisega avab ta end teise sisendustele.

Silmavaatamise vältimisel võib olla mitu põhjust:

• inimene pole suhtlemisest huvitatud

• teema valmistab piinlikkust

• edastatavad uudised on halvad

• häbelik käitumismaneer

• inimene hindab oma positsiooni vestluspartnerist tunduvalt madalamaks või tunduvalt kõrgemaks.

Seltskondlikus suhtlemises on täheldatud huvitavat omapära – omavahel tuttavad isikud otsivad põhjust pilkkontakti vältimiseks, võõrad inimesed aga selle loomiseks.

Järeldusi saab teha mitte ainult otsavaatamise kestuse või pilgu heitmise sageduse alusel, vaid ka selle põhjal, millisele¬ kehaosale on suunatud kaasvestleja pilk. Eristatakse asjalikku, sõbralikku ehk sotsiaalset ja intiimset pilku.

• Asjalik pilk on suunatud kujutletavale kolmnurgale, mis moodustub vestluskaaslase silmadest ja punktist lauba keskosas. Edukad läbirääkijad hoiavad pilku just sellel näoosal.

• Sõbralik pilk on suunatud kujutletavale kolmnurgale, mille tippudeks on vestluskaaslase silmad ning suu. Arvatakse, et pilgu keskendumine sellele näo osale ai¬tab sisendada heatahtlikkust ja mõjub soojalt.

• Intiimne pilk puudutab silmade tasapinda ja libiseb seejärel lõuast allapoole, teistele kehaosadele. Kui suheldakse lähikaugusel, langeb pilk kuni rinnani, kaugema vahemaa tagant suheldes ulatub see vööni. Sellise pilgu sisu arvatakse olevat seotud seksuaalse huvi, partnerile hinnangu andmise või tema riietuse uurimisega.

Silmanurgast heidetud pilk väljendab vaenulikkust või huvi.

Naeratus

Naeratus ei peegelda alati heatahtlikkust või rõõmu. Psühholoogid on leidnud, et erinevad naeratused annavad märku mitmesugustest hingeseisunditest. Levinumad naeratuse liigid on muie, viisakusnaeratus ja lai naeratus.

• Muie kerkib üksnes huultele, suu jääb suletuks. Niimoodi naeratab end välisoludest väljalülitanud inimene, kes keskendub hetkel iseendale.

• Ülahuulenaeratuse puhul paljastatakse ülemised esihambad: nii naeratatakse tavaliselt silmast silma kontakti puhul ning sõbralikkuse märgiks.

• Lai naeratus vaheldub tihtipeale naeruga ning selle puhul paljastuvad nii ülemised kui ka alumised ham¬bad. Ei naeratata ainult õnnetundest, vaid näiteks ka tunnete peitmiseks või varjamiseks.

• Viisakusnaeratuse näole manamiseks paljastatakse hambad maksimaalselt, kuni suu meenutab ristkülikut. Seda naeratuse liiki iseloomustatakse pigem kui grimassi, milles puudub hingeline soojus.

• Sissetõmmatud huultega naeratus sarnaneb ülahuule naeratusega, kuid alahuul on sel juhul hammaste vahel. Selline naeratus näitab alistumist domineerivale või autoriteetsele isikule.

• Närvilist naeru kuuldes märkame teravat vastuolu hääle ja liigutuste vahel: hääl kõlab lõbusalt, kuid samal ajal teeb inimene käte ja jalgadega närvilisi liigutusi või niheleb. Näib, nagu tahaks naerja põgeneda.

Peahoiak koos ülakeha hoiakuga annab tunnistust inimese meeleseisundist. Enamasti märgatakse rohkem seda isikut, kes surub õlad taha, ajab selja sirgu ning rinna ette. Ängistunud või masendunud kehahoiakut (maha suunatud pilk, enda kokkusurumine või väiksemaks tegemine, liigutuste kammitsetus) tajutakse kontakti vältimise ning eemaletõmbumise soovina.

Peal on kolm põhiasendit: otseasend, kõrvale kallutatud pea ja ette kallutatud pea.

• Otseasendis hoiab pead inimene, kes suhtub räägitavasse erapooletult. Pea püsib siis tavaliselt liikumatult, aeg-ajalt noogutatakse veidi.

• Küljele kallutatud pea peegeldab osavõtlikkust ja huvitatust. Nii loomad kui ka inimesed kallutavad huvi tärkamisel pea küljele.

• Pea ettepoole kallutamine väljendab eitavat või isegi halvakspanevat suhtumist. Põrnitsemisega kaasnevad käte kokkusurumine või pinges õlad.

Kätlemine

Kaaslase käe surumist ja käte ühendamist peetakse paljudes kultuurides avatuse ning ühtekuuluvuse sümboliks. Käesurumise üldisest kombest hoolimata varieerub selle sagedus rahvuseti: prantslased suruvad kätt nii ruumi sisenemisel kui ka sealt lahkumisel, sakslased ainult sisenedes.

Suhtumist peegeldav kehakeel

Varjamine

Tundeid saab eitada sõnades või varjata ükskõikse näoilme taha, kuid märksa raskem on kontrollida hääletooni ja keha. Kehaliste reaktsioonide allutamine tahtele nõuab tugevat pingutust ja suurendab oluliselt stressi ning õnnestub üksnes pikaajalise teadliku treeningu tulemusena. Kehakeel peegeldab inimese tundeelamusi enamasti ka siis, kui neid varjata püütakse. Kui sõnad on emotsioonidega kooskõlas ning tunded peegelduvad žestides, siis kõneleb inimene tõenäoliselt tõtt.

Kui inimene valetab, hakkab keha andma sõnadele vastupidiseid signaale. See reedabki, et ta ei räägi tõtt. Valetamisele võivad viidata näolihaste sage liikumine, poosi tihe muutmine (nihelemine) ning sage silmade pilgutamine.

Avatus

Arvatakse, et avatud peopesad väljendavad siirust ja avameelsust ning kutsuvad kaaslast üles samaga vastama. (Loomadel on avatuse ja allaheitlikkuse süm¬bo¬liks seliliviskumine ning kaela või kõhu paljastamine. Sellise käitumise korral liigikaaslane teda ei ründa.)

Kaitse

Ohu või ebameeldiva olukorra puhul hakkab inimene end instinktiivselt mitmesuguste liigutustega kaitsma, asetades näiteks käed rinnal risti. Neis žestides sisalduv teave mõjutab partnerit, kes samuti reageerib kaitseasendi võtmisega. Sama võib täheldada rühmas: kui üks vestlejatest asetab käed rinnale risti, siis teevad seda mõne aja pärast ka teised. Kui rühma mõned liikmed on kaitseasendis, siis muutub ka jutt pealiskaudsemaks ning inimesed sulguvad. Rinnale asetatud käed ja üle põlve heidetud jalg arvatakse andvat tunnistust eitavast seisukohast või teemast kaugenemisest. Selliste liigutuste korral on kokkuleppele jõudmine keeruline või raskendatud.

Kahtlustamine

Umbusklikkust ja skeptilisust väljendavad žestid on käte ja jalgade ristamine, keha kõrvale pööramine või taha kallutamine, pea ette painutamine ning silmanurgast (või üle prillide) piidlemine. Varjatumad salatsemist, kahtlustamist või umbusklikkust peegeldavad liigutused on kõrvataguse või kaela sügamine ning nina puudutamine ja hõõrumine nimetissõrmega. Salatsemise tundemärk on ka žestide kokkusobimatus, näiteks naeratamine, kui inimene on sõjakas poosis.

Enesekindlus

Hea rüht ja sirge kehahoiak on omased sihikindlale, elus edasi jõudnud inimesele. Need kehakeele märgid pee¬geldavad eneseusaldust. Ebakindlate või salatsevate isikutega võrreldes otsivad enesekindlad inimesed sagedamini pilkkontakti, vaatavad vestluspartnerile kauem otsa ja pilgutavad harvemini silmi.

Ruumivööndid

Isiklik ruumivöönd on keha ümbritsev vaba ruum, mis tagab kehalise turvalisuse. Võõra sattumine intiimsesse või isiklikku ruumivööndisse tekitab ebamugavustune. Loomad peavad ruumivööndit oma territooriumiks. Ruumivööndi suurus sõltub inimese kasvukeskkonnast ja harjumisest tihedalt olemisega. Arvatakse, et maal kasvanud inimeste isiklik ruumivöönd on laiem kui linnainimestel, jaapanlaste ruumivöönd on kitsam kui näiteks Põhjamaade rahvastel.

• Intiimset vööndit ulatusega 15–45 sentimeetrit kaitseb inimene nagu oma isiklikku territooriumi. Sellesse vööndisse “lubab” ta ebamugavust tundmata vaid endaga lähisuhetes olevaid ja emotsionaalselt seotud kaaslasi (vanemaid, lapsi, elukaaslast).

• Isiklik vöönd ulatub 46–120 sentimeetrini. Sellist vahemaad hoitakse kolleegide ja sõpradega suheldes või peoõhtutel.

• Sotsiaalne vöönd on 1,2 kuni 2,6 meetrit. Sellist distantsi eelistatakse hoida võõrastega suheldes. Mida võõram ja autoriteetsem on kaaslane, seda kaugemale püütakse end temast hoida.

• Ühiskondlik vöönd on kaugemal kui 3,6 meetrit: suurema inimrühmaga suhtlemisel püütakse ebamugavuse vältimiseks hoiduda vähemalt nii kaugele.

Kehakeelest pikemalt Äripäeva „Juhiabi käsiraamatus“.

Autor: Urve Vilk, Taimi Elenurm