8. veebruar 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Minu koostöö Ülle Matiga on kestnud viis-kuus aastat. Kui mul tekib

personalijuhtimise kohta küsimusi või mõtteid, on Ülle esimene inimene, kellele

tahaksin helistada. Miks? Sest ta on soe, südamlik, professionaalne ja alati

kaasamõtlev.

Keeran autonina Peterburi maantee poole, kus asub Ericssoni tehas. Minu viimane käik sinna leidis aset siis, kui Elcoteqil oli käsil koondamine ja Ülle palus mind

abiks töötajaid ettevõttest pehmelt välja aitama. Ehk siis stressijuhtimise ja kar-

jääriplaneerimise töötubasid korraldama. Poolteist aastat hiljem astun sisse sama hoone teisest uksest, kus võtab mind vastu nüüd juba Ericssoni personalijuhi rollis olev Ülle. Küll oma endises kabinetis, kuid särav ja energiline, nagu oleks just sellesse ametisse astunud. Mitte ühtegi märki raskest üleelatud perioodist.  – mõne tootmisüksuse sulgemine, koondamised, liitmised, üleviimised ja nüüd uue alguse, Ericssoni ühe suurema 4G elektroonika-

tehase loomine Eestis.

Olen pikka aega Üllet imetlenud – kuidas suudab pehme ja tagasihoidlik naine

tulla toime nii tehnokraatlikus maailmas ja keerulises äris, muutes ka tootmisette-

võtetele omase raskep ärasuse inimlikuks ja lihtsaks. Olen põnevil ja tänulik, et

Ülle soostub oma mõtteid, kogemusi ning unistusi minuga jagama. Ehk õnnestub saladusloori paotada ja midagi väärtuslikku tema tegemistest õppida.

Kui saaksime ajas 40 aastat tagasi kerida ning saata ühe targa ja elukogenud

karjäärinõustaja Ülle kunagisse kodukohta Pärnu äärelinna ja Pärnumaa metsade vahele, kuuleksime ilmselt põnevaid ennustusi. Et sellest särtsakast ja julgest

tüdrukust saab kindlasti vägede juht või leidlik näitejuht või keegi, kes hakkab

võitlema inimeste õiguste ja õigluse eest. Külalastega koos etenduste lavastamine, kostümeerimine ja põnevate asjade organiseerimine oli loomulik osa Ülle lapsepõlvest. Ka koolis oli ta pigem eesvedaja, asjade ärategija ja maailmaparandaja. Need väärtused tulid kaasa kodust, vendadelt, kes olid edasipürgijad ja läksid kõrgkooli ning vanematelt, kes töötasid toona tootmises, ema oskustöötajana, isa puidutootmisettevõtte osakonnajuhina. Isalt ja emalt on

Ülle oma praegustesse tegemistesse palju üle võtnud. Ta mäletab, et lapsepõlvekodus arutati köögilaua taga, kuidas juhtida inimesi nii, et nad end väärtusliku ja väärikana tunneksid. Et suurem peab nõrgema eest hoolitsema, et inimesi tuleb arendada ja ära kuulata ning õiglaselt kohelda. Need on väärtused, mis Üllele on kodust kaasa antud.

Hiljem, kui ta juba ise Paikuse saeveskis personalijuhina töötas, oli pensionil oleva isaga hea mõtteid vahetada. “Isa tundis uhkust, et mõtted ja meetodid, mida tema ajal realiseerida ei saanud, elavad edasi tütre tegemistes,” on Ülle tagasi vaadates veendunud. Ülle taust selgitab ka seda, miks ta just tootmisettevõtetes end hästi on tundnud ja suutnud oma ideid ellu viia – tuttav keskkond tänu vanematele.

Enne veel kui Ülle puidutööstusesse tööle sattus, õppis ta ülerõivaste rätsepaks, nagu oli kunagi unistanud. Loomingulisus, kavandamine, realiseerimine olid need tegevused, mida just rõivaste modelleerija amet tõotas tema ellu tuua. Õmbleja ja disainerina võib Üllet näha siiski vaid tema eraelus, töökogemuse teerajad kandsid ta toona hoopis õnnepaleesse abielusid sõlmima ja mõnel harval juhul ka lahutama. Ülle on paari pannud sadu ja sadu paare ning ehkki see töö võiks ju õnnelikuks teha, puudus selles talle vajalik adrenaliin ja arengupotentsiaal. Nii jäigi ühel hetkel silma Paikuse saeveski kuulutus, mis tõotas tolle aja kohta innovaatilist tööd ja väljakutseid juba naisele tuttavas valdkonnas, metsanduses.

ÕPETLIKUD KOGEMUSED

Paikuse kogemust peab Ülle hindamatuks. “See oli suur õppimine ja arenemine koos ettevõttega, aga sellel oli suur mõju ka kogu piirkonnale – aitasime inimestel leida oma kohta elus,” mõtiskleb Ülle viieaastasele ajajärgule tagasi. Edasi tuli Stora Enso nelja aasta pikkune töökogemus, kus põhilise saavutusena toob Ülle välja ettevõtete ühendamise kogemuse ning Soome, Rootsi, Läti ja Leedu töökultuuri mõistmise. Stora Ensos sai Ülle proovida kätt ka kommunikatsioonijuhina, Baltikumi personalijuhina, nii et rahvusvahelisest personalijuhtimisest ja kultuuridevaheliste erinevuste lõimumisest on saanud tema kaubamärk. Ettevõttel läks hästi, sest kuidas siis tööka, sihikindla ja “kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab” personalijuhi käe all muidu saakski. Seda aega peab Ülle isiklikus plaanis suureks õppimiseks – konsolideerimine, lõimimine, kompromisside leidmine, oma vaadetes korrektuuride tegemine, vaadete paljususe ühtseks rääkimine, oma meeskonna loomine ja juhtimine, see kõik kasvatab paratamatult ka iseennast. “Mul on olnud au töötada väga heade juhtide käe all, ehkki on tulnud ette ka pettumist oma lootustes,” analüüsib Ülle.

Paikuse saeveskid on kinni pandud. Kui uurin, mis tundega Ülle sellele mõtleb, nendib ta, et kurvaks teeb see muidugi. Samas on elu õpetanud teda igal hetkel täielikult pühenduma ja vajaduse korral ka loobuma. “Ei saa kõiki asju südames hoida, muidu põled läbi,” nendib naine elutargalt. Läbipõlemine pole ka nii särava inimese jaoks nagu tema võõras teema. “See on siis, kui enam ei näe millelgi mõtet, miski ei paku pinget ja õigupoolest pole ka jaksu midagi teha,” on personalijuht avameelne. Kriis on parim õpetaja ja selle läbinuna oskad ka teisi märgata ja juhendada. Ülle koolitab Ericssonis juhte, õpetab karjääri planeerima ja ennast teostama.

Kirgliku tegijana selles valdkonnas on tema sõnum usaldusväärne ja sütitab teisigi. Positiivset tagasisidet, mis heldima paneb, on ta saanud näiteks Lätist, kus Stora Enso filiaalistemajuhendatudnoored personalitöötajad edasi õppima asusid. Üks õppis koguni Inglismaal per-sonalijuhtimise magistrantuuris ja see-järel naasis Riiga – suuri asju tegema.

Oma praegustele juhtidele on Ülle võrdväärne partner, kes mõtleb nii strateegilises võtmes ja mõistab juhtide vajadusi kui ka seisab vajaduse korral töötajate kingades. See on võimalikuks saanud tänu tema aususele, avatusele ja tolerantsele maailmavaatele. Ülle arvates kukuvad läbi need personalijuhid, kes ei mõista äri olemust, vaid asuvad personalijuhtimist arendama kui eraldiseisvat tugifunktsiooni. “Sa pead mõistma tervikpilti, julgema lahendada konflikteja kohanema kiirete muutustega,” räägib Ülle. Kui vaja, on ta otsusekindel, kuid otsuste tegemisel toetub alati tervele mõistusele ja empaatiale. “Mulle meeldib, kui asjad on lihtsad ja arusaadavad,” sõnab ta.

Töö on Üllele õpetanud midagi sellist, mida ta eraelus ei praktiseeri – kontrollimist ja jäikust. Vahel on töö seda lihtsalt nõudnud. Ema, naise ja sõbrana on Ülle palju pehmem.

Ülle pole ainult naine, kes toob suure tootmisettevõtte juhtimisse kaasa pehmema poole, vaid tema alltekst tegemistele on: mida iganes teed, vaata inimest, sest temas on peidus märksa globaalsem mõtleja. Ülle on ka uuendaja, kes muudaks Eesti kutseharidussüsteemi, kui see vaid tema võimuses oleks, selliseks, et meie tootmine oleks jätkusuutlik ning jaguks väljaõppinud ja haritud inimesi. Et ei peaks värbama vaid n-ö kahte kätt ja pead. Ta on inimene, kes pakuks karjääriõpet juba algklassidest alates, et inimesed teaksid, kuhu nad on teel ja suudaksid oma elu mõtestatult juhtida. Ta on keegi, kes tagaks operatiivse töötute ümberõppe koostöös haridusasutuste, ettevõtete ja riigiga, nii et vähemalt mõnel tuhandel inimesel oleks kuni pensionini uus amet ja tööalane eneseteostus tagatud. Samuti räägiks ta meelsasti kaasa ka seadusloomes ega jätaks seda vaid liitude õlule, kuhu paraku paljud tööandjad ei kuulu. Mõtteid on palju, Üllet on vaid üks ning praegu on tema kirg ja tähelepanu suunatud ühe suure ja Eestile olulise eksportettevõtte ja tööandja sisepoliitika arendamisele.

MAAILMA PARANDAMINE

Maailma mõistab Ülle parandada ka palju pisemates, ent olulistes mastaapides. Näiteks leida probleemidele loovaid lahendusi. “Stora ajal tekkis saeoperaatorite kriis ja ülemus küsis, miks neid pole. Ei olnud aga vastavat väljaõpet. Otsustasin siis, et ei ütle – ei ole ega saa –, vaid leian lahenduse ning nii sündis õpipoisiprogramm ja väljaõpe Luua metsanduskoolis, millele meie õla alla panime,” meenutab Ülle lõbusalt. Loova juhtimise näiteid tuleb naiselt veelgi, nagu endaloodud kriisi- ja talendijuhtimisprogrammid Elcoteqis. Need kõik kinnitavad veel kord, kui väga Ülle oma tööd naudib. Ericssonis on väljatöötamisel uudse lähenemisega tööohutussüsteem, mille loomisel osalevad kõik töötajad.

Kaasamine, informeerimine ja arendamine on personalijuhi Ülle lemmiksõnavaras. Ka siis kui Elcoteq elas üle keerulisi aegu ja ainus töötajate palgalisa oli puhas vesi, ei lakatud töötajate oskusi arendamast. Tänu sellele tehti toona mõistlikke otsuseid ja me näeme Ericssoni jätkusuutlikku tegutsemist Eesti turul ninaga maailma suunas. “Suurim õppetund oli see, et raskeid otsuseid tehes tuleb need inimestele ära põhjendada, siis nad on valmis sinuga lõpuni minema. Mis iganes see lõpp siis on,” on Ülle veendunud. Ta selgitab, kuidas ettevõtte majandusüksuse üleminekul tutvustati samal ajal ühes maja otsas Elcoteqi uut juhtimisstruktuuri ja teises otsas, Ericssoni üleminejatele teist. Samal ajal vahetati tootmisseadmeid, tehti ümberehitust, juurutati uusi personaliarvestussüsteeme – töö pidi jätkuma mõlemas ettevõttes ja inimesed saama palka. Ehk peitub edu võti ikkagi selles, et Ericssoni personaliosakonnas on peale Ülle tööl 14 töötajat – tasakaalustatult jagatud kõigi oluliste valdkondade peale, kuid rõhuasetusega personaliarendusele. Meeskonnas tegeleb kuus inimest töötajate arendamisega. Ericssoni kõikide töötajate tööajast kulub koolitusele ja enesetäiendamisele 12% ehk siis ligikaudu kaks ja pool tööpäeva kuus.

Loe pikemalt ajakirjast Personali Praktik.

Autor: Urve Vilk, Tiina Saar