28. veebruar 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Faktooringuleping sõlmitakse erinevatel juhtudel, nt ettevõtjale tasutakse kaupade ja teenuste eest pärast kauba üleandmist, teenuse osutamist või jätab võlgnik oma kohustused täitmata ning seetõttu võib ettevõtjal tekkida raskusi kohustuste täitmisel, maksesoodustuste saamisel jne. Kirjeldatud likviidsusprobleemi lahendamiseks võib ettevõtja võtta lühiajalist laenu. Alternatiivina lühiajalisele krediidile võib ettevõtja sõlmida faktooringuteenuse pakkujaga faktooringulepingu.

Faktooringuleping on võõrandamisleping, mida kasutatakse ennekõike krediidi- või finantseerimiseasutuse osutatava debitoorse võlgnevuse finantseerimiseks ja rahaliste nõuete müümiseks.

Faktooringulepingu alusel on võimalik müüa rahalisi nõudeid, mis on tekkinud majandus- ja kutsetegevuses eseme müügi või teenuse osutamise kaudu.

Täielikult või osaliselt võib müüa ka olemasolevaid ja tulevikus tekkivaid nõudeid. Näiteks võib faktooringu klient müüa faktoorile võlgniku vastu suunatud kõrvalnõuded, jättes põhinõude endale. Osalised lepivad kokku, milliseid nõudeid müüakse.

Võlaõigusseaduse § 256 lg 1 kohaselt kohustub faktooringulepinguga üks isik ehk faktooringu klient loovutama teisele isikule ehk faktoorile rahalise nõude kolmanda isiku ehk faktooringuvõlgnik vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse.

Faktooringulepingust lähemalt „Juhiabi käsiraamatus“.

Autor: Andres Õige, Urve Vilk