Teise inimese problemaatilisest käitumisest saab sageli lumepalliefekt: suhtlemise käigus võimendub kaasosaliste soovimatu käitumine. Ja see võib ka meid sundida ületama oma volituste piire.
Sellest tulenevalt liigitame n-ö keerulisteks neid inimesi, kes mõjutavad meie
käitumist suunas, mida me heaks ei kiida. Eriti kerge on sellist hoiakut omandada,
kui suhtleme inimestega olukordades, mida peaksime juhtima, kontrollides
nende arenemist ja kulgemist. Sellistes olukordades käitume
viisil, mis meile rõõmu ei paku: töötame ebaefektiivselt, tunneme
süüd ja ärevust, võime end tunda alaväärtusliku ja eemaletõugatuna, hakkame lahendame teiste probleeme.
Iga keeruline isik ja ebaõnnestunud suhtlemisolukord esitab väljakutse toime
tulla. Keerulised isikud toovad nähtavale ka organisatsiooni probleemid:
vähene koordineeritus, kohatud reeglid, läbirääkimata ja vastuolulised väärtused,
ebaadekvaatse info levik jms. Suhtlemispsühholoogid on seisukohal, et pole
olemas keerulisi isiksusi, vaid on valesti ajastatud ja kujundatud suhtlemisolukorrad.
Suhtlemise ladusaks kulgemiseks on vaja usaldust, mis võimaldaks avatult
edastada ja vastu võtta olulist infot. Usalduse kujunemisel on kaks eeldust:
pädevus ja heasoovlikkus.
Me ei saa muuta teist isiksust, küll aga saame mõjutada ta käitumist, kui
muudame enda suhtumist ja käitumist esimesena. Oluline on mõista ja leppida,
millist tulemust saab pidada parimaks võimalikuks.
Tähtis on ka vahet teha, kas toime peab tulema subjektiivsete probleemidega
(ebasobiv käitumine) või objektiivsete probleemidega (valed arvud, vale dokument,
vead tekstis).
Probleem tuleks lahendada koos inimesega, kellega see tekkis. Mida suuremal
määral on teine osaline kaasatud asja lahendamisse isikliku arvamuse, aja ja energia poolest, seda suurem on ka tema koostöövalmidus.
Tuleks vältida negatiivse alatooniga sõnu ja väljendeid, korrata ja rõhutada
positiivset.
Loe pikemalt ajakirjast Personali Praktik.
Autor: Urve Vilk, Taimi Elenurm