Sõna sees kirjutatakse helitute häälikute k, p, t, g, b, d, f, h, s, š, z, ž kõrval tavaliselt k, p, t. Näiteks: apteek, haistab, peatselt.
Helitute häälikute järel on liide -ki, heliliste järel aga -gi.
Näiteks: vangki, tulebki, söövadki, šeffki, dušški, kalagi, hakkangi, kohvgi, kohvergi, mahlgi.
Erandina kirjutatakse helitute häälikute kõrval g, b, d:
liitsõnades: umbsõlm, raudkapp, algkool
liidete ees: jalgsi, valdkond, kaudselt
sõna muutevormides:
kärbsed (sest: kärbes),
õudsed (sest: õudne),
seadku (sest: seadma).
võõrsõnades: absoluutselt, röntgen.
Iseasi on astmevaheldusest põhjustatud muutused:
ärgas : ärksa
hõlbus : hõlpsa
I ja j õigekiri
Ü järel ei kirjutata i-d, välja arvatud laensõnades rüiu ja süit.
Näiteks: süüa, süüakse, lüüa, lüüakse, hüüe, püüa.Ü ja i järel ei kirjutata j-i, välja arvatud tegijanime puhul.
Näiteks: käia, käiakse, iroonia, minia,
kuid tegijanime puhul
müüja, ronija, käija, tulija (see, kes müüb, käib, ronib, tuleb).
Häälikuühendid
Häälikuühendis kirjutatakse iga häälik ühe tähega.
Näiteks: katsed, kausjas, linlane, mõtlik, revanš, borš.
Erandina kirjutatakse häälikuühendis häälik kahe tähega:
l, m, n, r järel olev pikk s kirjutatakse kahe tähega, kui ei järgne kaashäälikut: ressurss, seanss
liidete -gi ja -ki ees, kui sõna tüvi lõpeb kahe kaas¬häälikuga: kammgi, kukkki
liidete ees, mis algavad sama kaashäälikuga, millega tüvi lõpeb: modernne, suveräänne, õhkkond
liitsõnades: plekkkatus (ka: plekk-katus), allkiri
nud-kesksõna tunnuse ees: möönnud, veennud.
Võõrsõnade õigekiri
Võõrsõnadega ei tasu liialdada. Mõni inimene arvab, et keerulised ja rohkete võõrsõnadega laused jätavad kõnelejast või kirjutajast targa mulje. Tuleb siiski meeles pidada, et teksti tähtsaim ülesanne on mõtteid edasi anda. Eesti keeles on palju üldtuntud võõr¬sõnu (telefon, banaan, efekt), kuid on ka selliseid, mis kuuluvad mõne kindla eriala juurde ega ole kõikidele keelekasutajatele tuntud.
Loe täheortograafia kohta lähemalt Äripäeva „Juhiabi käsiraamatust“.
Autor: Urve Vilk, Kristina Kask