Autor: Rivo Sarapik • 7. juuli 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

"Samal ajal, mil raamat valmis, käisin ka psühholoogi juures, kes rõõmustas, et seda kirjutan. Läbielatu kirjapanek on levinud viis traumadega toimetulekuks. Kohati oli raske toimunu peale mõelda ja samas oli hea, et ma selle mõtestasin," selgitas mees ajalehele Põhjarannik. "Petrone Prindi omanik Epp tegi ettepaneku see raamat kirjutada juba paar päeva pärast minu koju jõudmist Haitilt. Suures eufoorias ja õnnejoovastuses polnud mu mõtteprotsess veel eriti adekvaatne. Pärast ühepäevast mõtlemist ütlesin suure hurraaga: teen ära!"

Kui mõte hakkas juba paremini jooksma, lõi ta enda sõnul vedelaks. "Et pean raamatu valmis kirjutama ja ma polnud varem kirjandusvallas midagi kirjandist pikemat kirjutanud. Alguses oli raskusi käivitumisega. Mida rohkem asi edenes, seda paremini hakkas sulg jooksma."

Protsessi ta siiski ei nautinud. "Tagasi minna toimunusse ja kõik taas läbi elada, mõelda kogu aeg hukkunud kolleegide peale oli raske. Aga nautisin momenti, kui raamat sai valmis. Tunne, et sain millegi olulisega hakkama, oli väga hea," lisas Jõeveer.