10. august 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Müra kui fenomeni võib võrrelda radioaktiivsusega. Nii radioaktiivsuse kui müra puhul on olemas teatav looduslik foon. Müra puhul on looduslik foon kõige väiksem rabades. Märksa helirikkamad on avamaastikud, kus müra tekitab tuul. Metsades on heli allikaks puude kohin ning linnulaul. Kõige mürarikkam looduslik foon on mererandades, kus lainete murdumine võib helitugevuselt ületada inimese hääleulatuse.

Paikselt elav inimene harjub loodusliku müratasemega. On tehtud katseid, kus inimene on paigutatud absoluutse helikindlusega ruumi, kuid katsealune on peatselt avaldanud soovi katse lõpetada, kuna tunneb end ebamugavalt.

Inimkõrv on suuteline eristama helisid sagedustel 20-22000Hz. Kõige tundlikum sagedus asub 4000HZ juures. Müra mõõdetakse detsibellides, heli, mida inimkõrv enam ei erista nimetatakse nulldetsibelliks.

Levinuimad helisid hinnatakse detsibellides järgmiselt:

•30dB – sosin, kuuldav 1 meetri kaugusel;

•50dB – vihm;

•50-60dB – normaalne kõne;

•60dB – elektripardel;

•70-90dB koera haukumine;

•80dB – uksekell, telefonihelin;

•85dB – veoauto;

•90dB – karjumine;

•96dB - muruniiduk;

•95-110dB – mootorratas;

•110dB – püssilask õhku;

•120-130dB - võimendatud muusika kontserdil

•140dB – lennukimootor.

Kõige tugevamaks müraks loetakse Krakatau vulkaani purset.

Mitte kogu müra pole inimese poolt tekitatud. Näiteks naerukajakas võib karjuda 100dB tugevusega. Piksemürin võib ajutiselt ulatuda isegi 130dB-ni ja enamgi.

Euroopa Liidu poolt 2002. aastal vastu võetud müradirektiivi kohaselt ei tohi helitugevus öisel ajal eluruumides ületada 40dB. See vastaks ehk raamatukogu ja muude sarnaste vaiksemate ruumide helitasemele. Üleminekuriikides, kuhu alla ka sisuliselt Eesti kuulub, võib öise müra piir ulatuda 55dB-ni.

Maailma Tervishoiuorganisatsioon (World Health Organisation (WHO)) on teinud uuringuid ja leidnud, et üks viiest eurooplasest peab öösel taluma sellist mürataset, mis võib oluliselt tervist kahjustada.

Inimesel, keda müra häirib, on võimalik esitada Terviseameti kohalikule tervisekaitsetalitusele mürakaebus. Kohalik järelevalve ametnik uurib olukorda kohapeal, tellib vajadusel laborist mõõtmised ja mürataseme ületamise korral esitab ettekirjutuse müraallika valdajale, et too viiks müra normidega vastavusse. Kui ettekirjutust ei täideta, algatatakse müraallika valdaja vastu väärteomenetlus.

Eesti Vabariigi määruse kohaselt võib tööstuses kestev müra ulatuda 8-tunnise vahetuse korral 85dB-ni. Ajutine müraimpulss võib kõlada 137dB-ni. Mürataseme ületamisel tuleb kasutada kaitsevahendeid - kõrvatroppe, kõrvaklappe jms.

Müra normtasemed on kehtestatud sotsiaalministri määrusega „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid”, mis on kättesaadav Riigi Teatajas, nagu kõik Eesti õigusaktid. Seal on ära toodud müra piirtasemed nelja kategooria alade kohta päevasel ja öisel ajal, samuti erinevad piirtasemed tööstusmürale ja liiklusmürale.

Lihtsaim viis helitugevuse hindamiseks on, kui teineteisest meetri kaugusel seisvad inimesed saavad omavahel vestelda häält kõrgendamata. Sellisel juhul jääb müratase alla 85dB.

Madalama intensiivsusega müra häirib inimest vähem kui kõrge intensiivsusega aga vaiksem müra. Muusikaline võrdlus kõlaks, et koloratuursopran häirib inimest rohkem, kui meeldiv bassihääl. Mootorite maailmast - mopeed häirib inimest rohkem kui Harley-Davidson.

Maailma tervishoiuorganisatsiooni (WHO) raporti kohaselt loetakse tervist kahjustavaks müraks pidevat müra üle 70dB. Ajutist kuulmiskahjustust põhjustab müra üle 85dB.

Kuidas müra tervisele mõjub?

Mürasaastet hinnatakse õhusaaste järel tähtsuselt teisel kohal olevaks tervist kahjustavaks teguriks.

Inimene küll võib-olla on müraga harjunud, ning ei tunneta seda igapäevaselt, aga mõju on sellegipoolest olemas. Uuringud näitavad, et öine müra tõstab vere kolesteroolitaset ning ja rasva sisaldust ning on üks kaastegur infarkti tekkel.

Südamehäired hinnatakse kõige ohtlikumaks mürast tingitud tervisehäireks. Kuid märksa levinumad on unehäired ja neist  põhjustatud ärritus. Unehäired tekitavad ka vaimse töövõimekuse langust.

Müra põhjustab ka tinnitust (kõrvade kumisemine). See peaks olema tuttav korraliku helivõimendussüsteemi lähedusse sattunud inimestele - järgmisel päeval on kõrvus kumin. Tinnituse tekkimise eest saavad inimesed ennast kaitsta heli vaiksemaks keeramisega. Kui seda aga teha ei taheta või see polegi võimalik (tööstus, ööklubi, kontsert), siis tuleks kasutada spetsiaalseid kõrvatroppe, mis väldiksid mürakahjustuste tekkimist.

Müra mõju inimorganismile on kumulatiivne ja kahjustused võivad ilmneda alles aja möödudes. Intensiivse müra puhul tekib krooniline nürikuulmine. Seda võib täheldada vanade inimeste puhul, kellega tuleb rääkida kõrgendatud hääletoonil. Kuid ka kõrvaklappe kandvad noored on hädaohus. Pidev otse kõrvadesse suunatud helivoog tekitab kurtumust.

Mürasaaste mõjutab ka loomi ja linde. Näiteks nahkhiirtel takistab see orienteerumist. Rasvatihased on hakanud kasutama mürarikastes piirkondades kõrgemaid helisagedusi, et üksteise säutsumist üldse kuulda. Paljudel liikidel takistab müra innaaegadel üksteisega kohtumist - loomade häälitsused ei kostu mürast üle.

Võitlus müra vastu

Euroopa Liidu poolt välja antud müradirektiiv soovitab tegutseda kolmes valdkonnas: vähendada sõidukimüra, vähendada linnasisest müra (omavalitsustel on võimalik linnu planeerida niimoodi, et transport suunatakse elurajoonidest välja, ehitatakse helibarjääre ja tööstusettevõtted koondatakse tööstusparkidesse) ja ehitada hooned mürakindlamad.

Autor: Urve Vilk, Bioneer .ee