28. september 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Nepal on väga meestekeskne maa. Naised on sageli rohkem omandid kui võrdväärsed partnerid ning raskemad ja vähem tasustatavamad tööd jäävad ikka naiste teha. Eriti maapiirkondades tuleb sageli ette, et mees ei tee üldse tööd, vaid veedab oma päevakese mõnes teepoes (meie mõistes kohviku- või baarilaadne koht, kus mõnest puidust hurtsiku ees piirkonna mehed kogunevad, et juua ohjeldamatult teed piimaga, teha suitsu, arutada maailma asju, mängida hasartmänge ja miks mitte võtta klaasike-paar õlut või riisiviina). Samal ajal kui meessugu maailma korraldab, peavad rasket põllutööd tegema naised ja lapsed.

Õnneks pole see igal pool nii – mida rikkam ja haritum piirkond, seda rohkem

võrdsust, kuigi jah elukoht, maja, maa, äri jne saavad siiski igal pool riigis kuuluda vaid mehele. Mehe surma korral vastavalt kas vanemale pojale, kui too on täisealine või siis mehe perekonnale. Naised on lihtsalt omand nagu hea tööhobune. Mõistlik on temaga hästi läbi saada, aga põhimõtteliselt ei pööra maakera end uppi, kui too hobune ära sureb või kui tekib tahtmine ta hea raha eest välja rentida. Lausa ekstreemsus on see, kui lõbumajades kupeldavad naisi

nende oma abikaasad või isad. Tavalised ebavõrdsuse näited on siiski vähem

õõvastavad ja piirduvad näiteks sellega, et mehed-naised söövad eraldi, mehed

muidugi enne ja paremaid palasid.

Vaatamata sellele, kui hoolsalt naised ka põllul ei rabaks, ei ole sellest sageli küllalt, et peret toita. Ligikaudu 80% rahvastikust peab hakkama saama vähema kui kahe dollariga päevas. Ja seda maal, kus puudub igasugune meie mõistes mõistlik sotsiaalkindlustussüsteem ja kogu haridus on tasuline. Seega – pole raha, pole lastel võimalik ka koolis käia. Ka arstiabi eest tuleb ise täielikult maksta, rääkimata sellest, et puuduvad sotsiaalhoolekandesüsteemid (näiteks invaliidistumise korral pole peale perekonna kelleltki abi loota).

Loe pikemalt ajakirjast Personali Praktik. 

Autor: Urve Vilk, Kaia-Kaire Hunt