Autorid: Urve Vilk, Urve Vilk, Ehitusuudiste kuukirja toimetaja • 10. oktoober 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Eestis on probleem, et kiusamist ei teadvustata. See, mida mujal Euroopas peetakse kiusamiseks, on meie jaoks tavapärane käitumine,” nentis Kaarma.

Vägivallas või sellega ähvardamises näeb probleemi vaid 8% Eesti käitiste juhtidest, samas kui Euroopa Liidu riikides keskmiselt 37% juhtidest. Veelgi suuremad on käärid, kui vaadata töötajate esindajate hinnangut: Eesti esindajatest näevad vägivallas probleemi vaid 5 %, mis on üle kümne korra vähem kui Euroopa Liidu keskmine 53%.

Sarnane olukord on Kaarma sõnul ka kiusamise ja ahistamisega. "Eestis näeb selles probleemi 7 % käitiste juhtidest, Euroopa Liidus 37% juhtidest. Töötajate esindajate puhul on erinevus taas veelgi suurem: Eestis näeb selles probleemi 8% ja Euroopa Liidus 61%," tõi Kaarma välja mõtlemapanevad numbrid.

Tööinspektsiooni juristidelt küsiti nõu seoses ähvarduste, solvangute või ahistamisega töökohal 2009. aastal 60 korral, mis on 4,1 % registreeritud pöördumistest. 2010.aastal aga 94 korral, mis on 7,7 % registreeritud pöördumistest. Lisaks küsiti neil teemadel nõu ka Tööinspektsiooni juristi infotelefonilt.

Tööandja peab tagama töötajale ohutud töötingimused, mis ei kahjustaks ei tema vaimset ega füüsilist tervist. Mida teha, kui see nii ei ole? „Füüsilise vägivalla puhul tuleb kutsuda politsei. Vaimse vägivalla, kiusamise ja ahistamise puhul peaks kannatanu pöörduma kas tööandja või töötajate volitatud isiku poole. Kui muu ei aita, siis on võimalik kaevata süüdlane töövaidluskomisjoni või kohtusse,” kinnitas Kaarma. Tõendusmaterjalina tulevad arvesse näiteks kolleegide tunnistused, solvav kirjavahetus jms.

Kaarma tõi näitena ühe ahistamisjuhtumi, mille kohta töövaidluskomisjon langetas otsuse 03.03.2011. Avaldaja selgituse kohaselt tööandja pilkas ja mõnitas naistöötajaid, ei väärtusta nende pereelu ja laste kasvatamist. Tööandja tujutses, nähvas ja karjus, valas oma pahameele välja eeskätt naistöötajate peale. Avaldaja kinnitusel on olnud juhuseid, kus tööandja on naistöötajale läinud kätega kallale ning teda vihaga raputanud. Samas kui tööandja on heas tujus, on ta nii avaldajat kui ka teisi naistöötajaid näpistanud ja kallistanud. Avaldaja väitel on see ebameeldiv ning ta on oma arvamust ka tööandjale väljendanud.

Töövaidluskomisjon leidis, et tööandja on töötajat sooliselt ahistanud, kohustas teda ahistamist lõpetama ja mõistis avaldaja kasuks välja 2000 eurot hüvitist.