Ärevushäirete all kannatab igal aastal ligi 18% elanikkonnast ning kuni 30% inimestest on neid oma eluajal kogenud. Umbes kolmandik psüühika- ja
käitumishäirete ravile kulutatud summadest läheb just ärevushäiretele.
Ärevushäiretega inimesed pöörduvad sagedamini kui teiste psüühika- ja käitumishäiretega patsiendid ka eriarstide vastuvõtule ning kiirabisse.
Tegemist on tõsisemate probleemidega kui igapäevane muretsemine töökoha pärast või hirm koosolekul esinemise ees.
Ärevushäire ei lase sageli efektiivselt töötada, õppida või stabiilselt lähisuhetes püsida. Ebarealistlik mõtisklemine ning seeläbi säiliv ülemäärane ärevus viib inimeste, kohtade ja tegevuste vältimiseni.
Sellised häired on sageli komorbiidsed teiste psüühika- ja käitumishäiretega, eriti
depressiooni või sõltuvushäiretega. Ekstreemsetel juhtudel vajab patsient haiglaravi. Ärevushäired on kohase ravita suhteliselt püsivad, omades
pikaajalisi tagajärgi. Samas on need aladiagnoositud ja -ravitud.
Iga levinud ärevushäire raviks on kindlad psühhoteraapiameetodid. Ravijuhised soovitavad tõenduspõhise psühhoteraapia meetodeid kindlalt esimese ravivalikuna. Kõrgeima ehk A-kategooria soovitustega on mitmesugused kognitiivsed ja käitumuslikud psühhoteraapiameetodid.
Ärevushäirete tõenduspõhise psühhoteraapia meetoditel on palju ühist. Nad sekkuvad erinevate tehnikatega just häire säilimismehhanismi, patsiendile õpetatakse teraapiatehnikaid uute oskustena ja seansside vahepeal tehakse
kokkulepitud kodutööd.
Ravi ise on lühiajaline ja ettepoole suunatud. Kõik need omadused annavad võimaluse patsiendil raviedu endale omistada, õpitud oskusi pärast
ravi lõppu ka edasi kasutada ning seeläbi tagasilangusi ennetada.
Ärevushäirete korral võiks kindlasti patsiendile rutiinselt soovitada tõenduspõhist psühhoteraapiat. Uuringud näitavad, et ärevushäirete ravis on tõenduspõhise
psühhoteraapia kasutamine see, mis toetab raviefekti pikaajalist püsimist ja väikest tagasilanguste määra. Farmakoloogilise raviga kombineerides
ennustab psühhoteraapia lisamine paremat tulemust kui ravimid üksi.
Paanikahäire kordub piiritletud hoogudes
Paanikahäiret iseloomustavad korduvad piiritletud ärevushood ehk paanikahood,
kus isik kogeb ootamatult tekkivat tugevat hirmu olukorras, kus puudub
reaalne oht.
Paanikahooga kaasnevaid ebameeldivad kehalisi sümptomid tõlgendatakse katastroofiliselt, st neid tajutakse palju ohtlikemana, kui need tegelikult on. “Kui mu süda hakkab kõvasti kloppima, siis suren ära,” mõtleb patsient. Edaspidi muutuvad nad sümptomite suhtes ülivalvsaks.
Ligi 50% patsientidel esineb paanikahäire koos agorafoobiaga. Sel puhul tekib hirm olukorras või kohas, kust on raske või piinlik põgeneda või kus abi pole käepärast. Paanikahäire ravimisel on tõendatud efektiivsusega kognitiivkäitumisteraapia, mille eesmärk on vähendada ärevustundlikkust. Ravis õpetatakse patsienti turvalisuskäitumist hindama ja seda ära jätma, samuti
vähendatakse vältimist ning enesele suunatud tähelepanu, mis hoiavad hirmu ärevussümptomite ees.
Üldistunud ärevushäire: pidev mure
Üldistunud ärevushäire korral muretsevad inimesed paljude asjade pärast sageli,
pikka aega ning neil on raske muretsemist lõpetada. Patsiendid tunnevad püsivat lainetavat ärevustunnet, mis ei ole otseselt seotud ümbritseva keskkonna ega elusündmustega. Patoloogilise muretsemise vähendamisel on hea ravivalik kognitiivkäitumisteraapia. Kasutatakse negatiivsete mõtete vaidlustamist ja relaksatsioonitehnikaid.
Autor: Urve Vilk, Katri-Eveli Kalaus