30. september 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Poliitikas on meeste ja naiste võrdne esindatus demokraatia ja õigluse küsimus. Naisi ja mehi on meie ühiskonnas umbes pooleks, esimesi veidi rohkemgi. Kuid poliitiline võim on Eestis meeste käes. Parteides on palju naissoost liikmeid, aga erakonna tipus ja valimisnimekirjade eesotsas on neist vähesed. Pea ainult meestest koosnev võimuladvik aga ei suuda kunagi tõeliselt naiste huve esindada.

Seda vähemalt senikaua, kuni ühiskond on korraldatud nii, et on sektorid, ametid, tööd, rollid ja kohustused, mida peetakse meeste, ja teised, mida peetakse naiste omaks. Selline maailma kaheksjaotamine tingib ka elukogemuste erinevus ja seega on naistel kodanikena meestest mitmetes küsimustes erinevad huvid.

Sama kehtib ka riigiettevõtete kohta – nende naissoost rahastajaid, maksumaksjaid, on sama palju kui mehi, ja seepärast peaks ka juhtkonnas olema rohkem naisi.

Teine lugu on börsifirmadega. Kui näiteks selle ettevõtte investorite seas üldse naisi ei ole, ei pruugi naiste vähesus ettevõtte juhtkonnas ühegi naise huve üldse puudutada. Naissoost investorid võivad vabalt valida, kas soovivad paigutada raha ainult meeste juhitavasse ettevõttesse või mitte. Investorina on valikuvõimalused vabamad kui kodanikuna. Kodanikul on tunduvalt raskem valida, millisesse riiki oma raha anda.

Omaette küsimus on see, kas naisi juhtimisse kaasamata jättes – olgu siis meelega või tahtmatult – ei kaota eraettevõte naiskliente. Lihtsalt sellepärast, et ta ei oska nende kui tarbijagrupiga kuigi hästi suhelda. Naised on sageli peres ju need, kes teevad suuremaid ostuotsuseid. Ja naised on ka nõudlikumad tarbijad. Seega on naiste kaasamine tegelikult ettevõtte enda huvides.

Aga selle äratundmiseni peaks ettevõtjad jõudma vabatahtlikult, mitte sunniviisiliselt. Sund tekitab ainult trotsi, viha kogu võrdõiguslikkuse teema vastu, ja võib viia olukorrani, kus Eesti naised hakkavad kvoodi alla käivate ettevõtete juhtkondadest üldse eemale hoidma. Nagu on öelnud Kai Realo: „Mina ei tahaks juhina olla see inimene, kes peab alati tõestama, et ta ei ole kaamel või trofeenaine.”

Naisi peab ärisse tooma teisiti. Alustades väikeste tüdrukute enesekindlamaks kasvatamisest ja nende „meeste mängumaale” suunamisest. Ja juba täiskasvanud naiste julgustamisest võtta riske ja mitte end piirata mõtetega, et naisel ei sobi näiteks Tallinna Sadama nõukokku kandideerida. Lõpetades sellega, et näiteks lapsega kojujäämine – mille ajal kaotavad naised sageli oma varem saavutatud positsiooni – oleks ka meeste ülesanne ja ühiskond peaks seda normaalseks.

Praegused naisjuhid ei peaks ka kartma olla pildis just seeläbi, et nad on naised ja juhid. Seeing is believing, öeldakse Ameerikas. Kui tüdrukud ja naised näevad selliseid eeskujusid, hakkavad nad tajuma naise juhirolli normaalsuse, mitte erandina.

Sellised n-ö leebemad lahendused on kindlasti keerulisemad ja aeganõudvamad kui kvoodi paikapanek. Aga nende efekt on kindlasti ühiskondlikult sügavam ning ka meeldivam – seda mõlema sugupoole jaoks.

Autor: Kadri Bank, Tiive Murdoja