Autor: Tiive Murdoja • 21. oktoober 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Erisoodustuseks ei loeta kulutusi töötajate transpordiks elukoha ja töökoha vahel, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga.

Selle sätte rakendamisel tuleb lähtuda asjaolust, et tööandja poolt on korraldatud töötajate vedu tööle, kuna:

- töökoht asub piirkonnas (kohas), millel puudub ligipääs ühistranspordiga;

- töötajal puudub võimalus ühiskondlikku transporti kasutades elu- ja töökoha vahel sõita, sest tööpäev algab või lõpeb ajal, millal ühiskondlikku transporti ei ole võimalik kasutada (k.a ületunnitöö);

- ühiskondlik transport küll eksisteerib, kuid selle kasutamisega kaasneks ebamõistlik ajakulu (töötaja jõuab töökohta oluliselt enne tööpäeva algust või saab oluliselt hiljem koju või ümberistumisest tekib ebamõistlik ajakulu võrreldes kogu vahemaa läbimiseks kuluva ajaga).

Millal on töötajate transpordiga seotud kulude tasumine erisoodustus?

Ühistranspordi olemasolul linna piires töötajatele tasuta soodsama/mugavama töölesaamise võimaluse organiseerimine tööandja poolt on aga käsitletav erisoodustusena.

Ühistranspordiseaduse kohaselt on eriotstarbeline liinivedu (tööliste vedu tööle ja tagasi) ühistransporditeenuseks liiniveo korras. Liinivedu kui ka eriotstarbelist liinivedu võib korraldada nii avaliku teenindamise lepingu või kommertslepingu alusel. Erisoodustuseks muutub eelnimetatud korras töötajate tööle vedu kui see toimub töötajatele tasuta või soodushinnaga, olukorras kui ka tavapärase ühistranspordiga saab elu- ja töökoha vahelist teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga.

Allikas: maksu- ja tolliamet