3. jaanuar 2014
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ametikirjas ei sobi “päikest” soovida

Miks ei sobi ametikirjas “päikest” soovida või miks käskimine, kamandamine ja ähvardamine on ametlikus kirjavahetuses sobimatu, sellest kirjutab TÜ eesti keele dotsent Kersti Lepajõe ajakirja Raamatupidamise Praktiku detsembrikuu numbris. 

Ametikeel ja selle eripära on seotud suhtluseesmärkide ja kasutajatega, tõdeb Lepajõe. Hea ametikiri kui terviktekst peaks olema eesmärgipärane. See, miks üks või teine kiri kirjutatud on, peaks selguma esimesel lugemisel.

Ametikirja keelekasutus peab olema selge ja täpne

Stiililt on ametikiri neutraalne ja ühemõtteline ning loomulikult peaks ametitekst järgima kehtivat kirjakeele normi. Seega peaks lugeja esimesel lugemisel aru saama, mida ametitekstiga taotletakse.

Härratamisele ja prouatamisele võiks eelistada saaja ametinimetust – “lugupeetud professor Soomets”. Nii nagu kiri algab pöördumisega, lõpeb see tervitusvormeliga, mille valikul on oluline kirja ametlikkuse aste. Neutraalne ja igasse suhtlussituatsiooni sobiv on “lugupidamisega”. Ka “austusega” on neutraalne, kuid võib mõnikord tunduda lugejale liiga pidulik-pateetiline. “Tervitustega”, “heade soovidega” on võimalikud siis, kui ei kirjutata adressaadile esimest korda. “Päikest”, “ilusat sügist” või “kauneid kevadpäevi” soovida on ametikirjas kohatu. Sellised fraasid sobivad isiklikku suhtlussfääri.

Loe artiklit korrektsest ametikirjast edasi ajakirjast Raamatupidamise Praktik. Tellijad saavad artiklit lugeda ka veebis: http://rp.aripaev.ee

Autor: Kaire Uusen, Tiive Murdoja

Jaga lugu
Sekretar.ee toetajad:
Elis VaiksaarSekretar.ee ärijuhtTel: 5613 9851
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700