Autor: Eliisa Matsalu • 2. veebruar 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

On hirmutav, kui vähesed töötajad julgevad avalikult rääkida enda kehvadest töötingimustest ja kokkupõrgetest ülemustega. Peamiselt kardetakse tööandjate kättemaksu. Kuid on ka neid, kel on lihtsalt häbi olla sattunud olukorda, millega nad rahul pole – peljatakse, et tegelikult ollakse ikka ise süüdi ega osata enda eest seista.

Tihtipeale püütaksegi nurin maha suruda, et olukord veelgi halvemaks ei muutuks. Kehvades tingimustes töötanud inimesed ei taha oma kogemusi enda nime alt jagada isegi siis, kui töökohta on juba vahetatud.

Tõsi, tööinspektsiooni on töösuhtealaseid vaidlusi viimase kahe aasta jooksul laekunud varasemast 57% rohkem. Kui aga töötajad ei soovi ka avalikult teisi hoiatada töökohtade eest, kus neid halvasti koheldi, on meil kahe aasta pärast veelgi enam töövaidlusi. Teiste kogemustest tasub nii mõnelgi korral õppida.

Mõistagi on igal tülil ja vaidlusel alati mitu osapoolt ja tihtipeale pole tööandjad kõiges süüdi. Kui aga alluvaid koheldakse nii kehvasti, et ükski töötaja ametipostil üle paari kuu vastu ei pea, on ilmselge, kelle kapsaaias kivi lebab.

Tööandja peaks mõistma, et iga natukese aja tagant vahetuva töötajaga pärsib ta ka ettevõtte arengut. Töötajatele peale astudes ei saa ju kuidagi leida üles neid talente, keda tasub enda juures kinni hoida. Ilma heade töötajateta lonkab aga ettevõte paratamatult ühte jalga, kui mitte isegi mõlemat.

Loe tööõiguse teemadel lisaks SIIT.