Joogikaardilt, mis veinide osas üpriski tagasihoidlik, leidsime mõned huvitavad väikepruulikoja õlled – no millisest enesest lugupidavast söögikohas need veel puuduvad?! Aga võta näpust - „Kõik on otsas,“ teatas kelner. Ei paistnud tal sellest sooja ega külma olevat, midagi nende asemele soovitada ei osanud, leiva unustas lauale toomata ja nõud koristamata ega teadnud toitudestki suurt midagi. Kui palusin, et minu praad ja naabri supp toodaks korraga, pakkus ta, et toob siis juba kõik korraga, kohe ka pastaroa, mis lauanaabril teiseks käiguks mõeldud – ikkagi vähem jalavaeva.
Mitmekesine menüü
Teeninduse ja joogipakkumisega võrreldes töötas Passiooni köögipool palju paremini. Menüü oli mitmekesine ja selles esines kohati isegi mõningat omapära. Näiteks oli neil oma majapuder - tatrapuder köögiviljade või singi ja porruga. Oleks majavein pooltki nii hea olnud kui majapuder!
Mustjuure-porgandi püreesuppi täiendas kanalihavarras ja grissin. Seakaelakarbonaadi, Eesti klassikut, rikastasid kartuli-sibulakoogid ja palsamäädika-oliivikaste, ulukiliha esindas põdra hakk-kotlett, saatjaks punase oa-peekoni raguu. Aga et meeldida mitte ainult neile, kes otsivad toidus uusi elamusi, vaid ka absoluutsele enamusele kõhutäitjatest, on menüüs ka üldrahvalikud lemmikud: BBQ ribid friikartuliga kõhnemale ja sea sisefilee konjaki-koorekastmes priskemale rahakotile. Ja muidugi pastad, kreembrülee ja soe šokolaadikook.
Täispikkuses näevad seda lugu Äripäeva tellijad. Loe edasi siit.
Loe kõiki restoraniteste siit.