15. mai 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

USA kongressis on ühel liikmel 18 abi. Abidel on tähtis roll: näiteks võtab ta enda kanda kalendri manageerimise, et liige saaks piisavalt keskenduda rahva huvide esindamisele. „Alati, kui sa teed midagi, ei tee sa midagi muud,“ ütles Kallas. „Kui ma peaksin tegelema oma kalendri manageerimisega, siis ma ei loeks ühtegi materjali, ma ei kirjutaks ühtegi artiklit ega räägiks kolleegidega läbi,“ lisas ta.

Kuidas Kallas oma neli säravat abi leidis?

Euroopa Parlamendis on kujunenud nii, et tark abi otsib endale ise liikme, kui näeb, et sel on häid võimalusi valituks osutuda. Sest kui liige otsustab mitte kandideerida või ta ei osutu valituks, võib ka väga hea abi töötuks jääda, rääkis Kallas.

„Mulle tuli tohutult avaldusi, ja kuidas sa nende hulgast valid, CV-d on väga head, keeleoskus on väga hea,“ sõnas Kallas, kelle jaoks oli üks valikukriteeriume ka hea inimlik klapp.

Nii lasigi ta alguses teha proovitöid ja teste ning valis välja kaks inimest: prantslannast Laurence’i ja belglannast Ailine’i. „Ailine’iga läksid meie teed lahku, aga Laurence’iga toimib meie koostöö väga hästi.“

„Loomulikult soovitati mulle kaasa inimesi Eestist, aga mina mõtlesin nii, et mul on vaja inimest, kes mind päriselt aitaks, mitte inimest, keda mina ise pean aitama, et kogu selles masinavärgis toime tulla. Ja seetõttu ma valisin inimesed, kes on selles süsteemis juba olnud,“ selgitas ta.

Ajapikku lisandus Irina, kes aitas Kallast valimiskampaania ajal. Tema oli alguses plaanis jätta hoopis Eestisse, sest liikmed saavad assistente võtta ka koduriiki. Kuid üsna pea sai Kallas aru, et tal on hädasti vaja inimest, kes mitte ainult ei tunne Euroopa Parlamenti, vaid saab ka aru, mis on tema vajadused ja mis talle meeldib ja ei meeldi.

Kõige viimasena lisandusid meeskonda Nele ja Stinne. „Nele esitas ise oma CV, ta õppis Oxfordis ja soovis tulla ja tegeleda just poliitikaküsimustega,“ ütles Kallas. „Stinne tuli meile praktikale, ta on selline noor tütarlaps ja kuna ta oli ajakirjandusharidusega, siis mõte oli see, et ta aitab meediaga suhtlusel.“ Kuna koostöö toimis väga hästi, tegi Kallas pärast aastast praktikat ka Stinnest oma abi. Selle jaoks taotles ta Euroopa Parlamendilt eraldi luba, mis talle tänu tema töökusele ka anti.

Paljud on Kallase käest küsinud, et miks on tema abid kõik naissoost. Vastus on lihtne: naised olid lihtsalt kõige paremad kandidaadid.

Euroopa Parlamendi saadik Kaja Kallas esines 25.aprillil Tallinna Kultuurikatlas, Äripäeva ja Sekretar.ee poolt korraldatud sekretäride päeva konverentsil, teemal „Mida ma teeksin ilma oma abideta?“.

Vaata fotogaleriid sekretäride päeva konverentsist.

Mis omadused kõiki assistente iseloomustavad?

Neid kõiki iseloomustab see, et nad on ise väga aktiivsed ja valmis otsuseid vastu võtma. „Ei ole nii, et mina käiks ringi, et sina tee seda ja sina tee toda. Meil on vastupidi, assistendid otsivad võimalusi, mida mina peaksin tegema,“ rääkis Kallas, kelle sõnul on pudelikaelaks hoopis tema. Abid ajavad igaüks oma asja ja tahavad, et nende ülemus just sellega tegeleks, mida neile vaja on.

„Ailine’iga läksidki teed lahku sellepärast, et tema oli hästi passiivne. Ta ootas, et mina ütlen talle, et tee seda ja toda, asjad olid tihti tegemata.“

Kuid kõige kiuste sujub koostöö viie naise vahel väga hästi ja Kallas tunneb, et tema abid hoolivad temast.

Kuidas on töö europarlamendis korraldatud?

Nagu Eesti parlamendiski jagunevad ka Euroopa Parlamendis kõik liikmed erinevate komisjonide vahel. Kallas kuulub kahte komisjoni: üks on tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjon, teine siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon.

Tavaliselt tahavad liikmed Kallase sõnul minna väliskomisjoni, sest seal saab palju reisida. „Mina reisida palju ei taha, aga tahaks protsesse rohkem mõjutada,“ ütles Kallas.

Kuna Laurence ja Nele on Kallase poliitikanõunikud, tegeleb üks ühe komisjoni tööga ja teine tegeleb teise komisjoni tööga. Stinne aitab kõige sellega, mis puudutab esinemist, koordineerimist ja pressiga suhtlemist.

Kõige suurem töö on Kallase sõnul aga tema kalendri manageerimine. „Te ei kujuta ette, kui palju tuleb kutseid esinema erinevatesse maailmapaikadesse erinevatel teemadel.“

Olgugi et parlamenditöös paistab silma eelkõige parlamendi liige, sest tema on eesliinil, võtab sõna, esitab ettepanekuid, vaidleb ja räägib läbi, on sellest väga suur osa ka assistentide tööl. „Tegelikult seda isegi teatakse, et kellel on head abid ja kellel ei ole. Vahest on nendest abidest kahju, kes on väga head, aga nende saadik on täielik tohlakas, kes ei jaga asjast midagi. Sellest on nii kahju, sest see läheb kõik nagu kaduma ja sa näed seda frustratsiooni, mis nendel abidel on.“

Õhtusöökide asemel on Kallas valinud lapsega koos olemise, kuid see ei ole teda takistanud figureerimast mõjukate liikmete edetabelites. „Tegelikkuses saad sa oma mõju kasvatada väga hästi ka väga hea tööga, mis sa teed. Kui inimesed saavad aru, et mitte see, et sa käid ja lööd mingeid kokteiliklaase kokku, vaid sa tegelikult oskad sisuliselt sellest asjast rääkida."

Mida assistendid aitavad teha?

Näiteks aitavad abid otsustada, et kuhu üldse tasub esinema minna. Assistent uurib välja, et kes on teised esinejad, milline on auditoorium ja kui palju inimesi on. Kui on ikkagi väike seltskond, siis ei ole see mõistlik ajakasutus. Samuti uurivad nad, kes on korraldajad, mis on korraldajate taust ja mis nad varem on teinud. Ja kas see jutt, mis nad konverentsi kohta räägivad, vastab päriselt tõele.

„Minu puhul on väga oluline ka see, kas ma saan seal ära käia ühe päevaga. Näiteks täna ma panin lapse koolibussi peale, läksin ise lennuki peale, tulin siia, pärast konverentsi lähen uuesti lennujaama tagasi ja koju jõudes panen lapse magama.“

3 KÜSIMUST KAJA KALLASELE

Kuidas naiskond omavahel läbi saab?

Eks inimesed ole erinevad ja inimestel on erinevad ambitsioonid ning meie naiskonna puhul tulevad veel mängu erinevad kultuuritaustad ja keeled. Nii et kui meil kontoris on neli eestlast ja üks prantslane, siis loomulikult tekib ju kiusatus rääkida nalju eesti keeles. Ja tundub, et see on nii väike asi, et ma ütlen vaid ühe asja eesti keeles, et Laurence teeb seal niikuinii oma tööd ja ei pane tähele. Aga tema tunneb, et on välja jäetud, ta ei saa aru, millest me räägime.

Üks päev, kui ta tuli mulle tuppa, siis ma sain aru, et olukord on hull. Ta avaldas soovi minna eesti keele kursustele. Ütlesin, et olen talle valmis need kursused kinni maksma, kui ta leiab Belgiast kellegi, kes talle eesti keelt õpetab. Sellist inimest ta sealt kahjuks ei leidnud. Seega tegime sellise reegli, et kui Laurence on kontoris, räägime omavahel ainult inglise keeles. Või siis reedeti, kui Irina on tihti Eestis, me räägime prantsuse keeles, sest nii mina, Nele, Stinne kui ka Laurence räägime prantsuse keelt. Lihtsalt selleks, et meeskond püsiks koos ja keegi ei tunneks end kõrvale jäetuna. Nii ongi, et kõik need siil udus naljad, mida on tegelikult väga raske seletada, me ikkagi seletame teistele inglise keeles.

Kultuurilised erinevused tulevad välja ka selles, kuidas erinevate maade saadikud oma assistente kohtlevad. Näiteks Laurence’i puhul ma alguses tundsin, et ta kardab mind. Mõtlesin, et ma ju ei ole nii hirmus. Tõin talle kommi, vahel väikeseid kingitusi - püüdsin pingevaba suhtlust luua. Siis aga, kui nägin, kuidas prantsuse saadikud oma assistente kohtlevad, mõistin, miks Laurence mind kardab. Prantslased kohtlevad oma assistente väga halvasti.

Ja mis on meie jaoks täiesti arusaamatu, on klassierinevused. Kui ma läksin Euroopa Parlamenti, siis see oli minu jaoks mõistetamatu. No näiteks antakse kabinettide võtmeid ja ma seisan seal järjekorras – esiteks, nüüd ma tean muidugi, et see on täiesti ennekuulmatu, et saadik üldse selles järjekorras seisab – teised saadikud saadavad oma abi sinna järjekorda. Ja mina seisin seal järjekorras ja ootasin võtit ja siis tuleb minu juurde mingi ametnik ja ütleb, et oi madam, teie peate ikka järjekorrast ette minema. Aga kuidas sa lähed järjekorrast ette – kõik ootavad sama asja. Ei lähe ju!

Hiljem hakkasin märkama, et seal on igal pool sildid, et saadikutel on eesõigus, ka sööklas. Ja siis paned kogu olukorra meie riigikogu konteksti ja mõtled, et kui ma riigikogu sööklas läheksin järjekorra ette, et mina olen saadik, siis ma oleksin järgmine päev Õhtulehe esikaanel. Minult küsitaks kohe, et kelleks ma end pean.

Meil tuli sellest juttu ka Taani, Rootsi ja Austria saadikutega, et meil põhjamaades on täiesti ennekuulmatu, et inimesi liigitatakse esimesse, teise ja kolmandasse klassi. Praktikandid on üldse allapoole arvestust, neil on veel vähem õigusi. Ja Austria saadik ütles, et mis siin ennekuulmatut on, meil ongi tähtsam töö, me olemegi tähtsamad ja tema ei saanud meie, põhjamaalaste imestusest absoluutselt aru.

Kas naiskonnas on ka konkurentsi abide vahel?

Eks ikka on ja eks ikka on meil selliseid hõõrdumisi ning pingeid. Aga pinged tulevad just sellest, et kelle valdkond on tähtsam.

Irina tahab, et ma oleksin rohkem Eestis ja tegeleksin ning sõidaksin siin kõik päevad ringi. Ja tavaliselt ma sõidangi, kui Eestis olen. Siis on mul hommikul kaheksast õhtul kella üheksani kalender esinemisi ja kohtumisi täis.

Laurence tahab, et ma oleksin Brüsselis ja tegeleksin rohkem energeetika- ja digiküsimustega.

Stinne tahab, et ma kirjutaksin rohkem ja võtaksin vastu veel rohkem esinemisi, eriti kaugetel maadel, mis on kindlasti väga huvitavad, aga need kestavad mitu päeva. Selleks on mul alati esimene küsimus, et kui kiirest ma saan seal ära käia. Kui ma pean kaks ööd ära olema, siis no way, ei tule välja, lihtsalt ei saa võtta, kuigi ma nii väga tahaks.

Nele tahab jällegi, et ma tegeleksin rohkem Ukraina teemadega.

Nii ma püüan leida tasakaalu kõigi oluliste teemade vahel ja jagada ühtlasemalt oma kohustusi, nii et kellelgi assistentidest ei tekiks tunnet, et ta on oma töös üksi. Seetõttu tuleb neid ka rohkem tunnustada ja ma kardan, et ma ei ole väga hea tunnustaja kahjuks. Ma võiksin loomulikult rohkem oma assistentidele teada anda, et kui väga ma neist lugu pean ja kui väga ma olen nendega rahul.

Mida olete õppinud oma abidelt?

Ma olen oma abidelt kindlasti palju õppinud, sest nad on väga erinevad inimesed. Näiteks Irina on väga korrektne ja tegeleb finantsidega, ma ei suudaks seda ise ja mul on hea meel, et ta sellega tegeleb. Nele on hästi hea lugemusega, temaga on väga hea arutada igasuguseid teemasid. Stinne on noor ja püüab mind kursis hoida sostaiaalmeedia arengutega, näiteks tema soovitusel tegin endale Instagrami konto. Mina, kes ma üldse ei pildista, ta ütles, et sa pead olema Instagramis, noored on kõik Instagramis. Ja tegelikult olen ma talle tänulik, sest tänu sellele ma teen nüüd rohkem pilte ja mul on ka endal rohkem jäädvustusi oma tööst. Ja nagu mu vend ütleb, et vahel, kui pilte vaadata, siis saad aru, kui intensiivne see töö on.

Autor: Merit Pärnpuu, Äripäeva ajakirjanik

*Euroopa Parlamendi saadik Kaja Kallas esines 25.aprillil Tallinna Kultuurikatlas, Äripäeva ja Sekretar.ee poolt korraldatud sekretäride päeva konverentsil, teemal „Mida ma teeksin ilma oma abideta?“.

Vaata fotogaleriid meeleolukast sekretäride päeva konverentsist