eneseareng

Oled sa ehk vahel mõtisklenud selle üle, kas võiksid igapäevatöö ja -tegemiste asemel hakata ettevõtjaks? Kuulates ja lugedes edukaid lugusid start-up’idest, võib ju tunduda, et mis seal ikka ära ei ole – võtad kätte, teed kõvasti tööd ja miljonid tulevad. Kõige suuremaks takistuseks tundub olevat originaalse mõtte leidmine, mida hakata arendama või probleemi tuvastamine, mida lahendada.

Kas sul on pidevalt pooleli mõni lõpetamistvajav projekt? Kas jätad ülesannete täitmise alatasa viimasele hetkele? Kas sina, kell neli öösel, virvendava arvutiekraani taga, kohvikruus ühel, energiajook teisel käel, on pigem reegel kui erand? Kui jah, siis oled tõenäoliselt krooniline asjade edasilükkaja.

Vahel tundub nagu oleks mõnda inimest õnnistatud ööpäevas 24 tunni asemel vähemalt 36 tunniga. Kuidas nad kõike teha jõuavad? Millal? Kas on tuttavad küsimused? Nende inimeste omanduses pole maagilist aja tagasi keeramise seadeldist, mis tuttav Harry Potteri lugejaskonnale, mille abil sai põhimõtteliselt viibida kahes kohas korraga. Mida need inimesed siis ikkagi teisiti teevad?

Üks mu coachingu kliente ütles mulle hiljuti, et aegajalt tundub talle, et tema organisatsioon on üles ehitatud ületöötamisele ja tööstress aina kerib. Kas ületöötamine pole mitte refrään, mis pidevalt kordub meie eludes juba Tammsaare aegadest?

Meil kõigil on peas hääl, kes meiega räägib. See teadmine on tulnud mõnele inimesele üllatusena – just et kõigil on peas oma hääl. Ja umbes iga kümnes inimene usub, et see hääl pole tema ise, vaid keegi tegelane väljapool teda.

Eesti Töötukassa tellitud uuringust selgus, et kui inimene ei saaks oma tänasel erialal enam tööd teha, siis varuplaan on olemas vähestel. Peamisteks takistusteks uue ameti õppimisel peetakse aega ja raha.