21. november 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kui uurida aga emotsionaalset söömist selgitavaid teooriaid, leiame tihti, et seda käsitletakse pigem kui miskit, mida me ise ei kontrolli ja mis meie tervist mõjutama kipub. Kellele ei oleks võõras süüa/juua stressirohkel perioodil automaatselt seda, mis rahulikumal ajal pigem peolaualt vastu vaatab?

Märkamata keha signaale ja valides toitu ainult impulsside najal, võime sageli langeda mõne trigger’i ohvriks, mis paneb käe toidu järele haarama. Olgu selleks reklaamid, seltskond, armastuse vajadus vms, saab neid nn päästikuid ära tunda ja nendega tegeleda. Märkamatu emotsionaalse söömise saab muuta tundeküllaseks siin ja praegu elu nautivaks kogemuseks.

Kas mul on tegelikult nälg ja mis mind „sööb”?

Emotsionaalse stressisöömise puhul oleks hea oma käitumist jälgida ja märgata, millal käsi toidu järele haarab. Kas pärast pikka tööpäeva lõppu paneb pingelangus maiustama? Vastates küsimustele, kuidas see juhtub ja mida ma tegelikult vajan, võime leida, et sageli kustutame füüsilise nälja asemel hoopis emotsionaalset. Kuidas neil aga vahet teha?

Emotsionaalse nälja ja sellega toimetuleku kohta loe edasi ajakirjast Sport.

Autor: Mirko Miilits, tervisenõustaja, www.mirkomiilits.ee