Autor: Kätlin Konstabel • 7. aprill 2019

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Töö koju kaasavõtmise üle kurtmine kõlab tihtipeale (mitte ülearu osavalt) varjatud eputamisena, et küll ollakse ikka pühendunud töötaja. Klassiku sõnutsi tulevat kõvasti rügades lõpuks ka armastus – ja mis saab selle vastu olla? Ometi võib tööd kõige tähtsamaks pidav mõtteviis viia selleni, et vaeva nähakse justkui kõvasti, aga tulemusi ei paista.

Mis iseloomustab ületöötamist?

Ületöötamine on viis, kus pealtnäha tehakse agaralt tööd, aga tegelikult on juba tagurpidikäik sisse lükatud – kui mitte otse produktiivsust mõõtes, siis kaude toodab ületöötanud inimene firmale kahjumit. Ületöötanud inimene võib esmapilgul mõjuda väga pühendununa, sest kõik muu kaotab tema jaoks tähenduse. Perekond või selle loomine vajub tagaplaanile, pole jaksu sõpradega suhelda või varem rõõmu pakkunud hobisid harrastada. Kui keegi juhtub kurtma, saab selle väärikalt välja vabandada: tööd on palju. Ületöötanud inimesel hakkab kannatama tervis. Immuunsüsteem muutub nõrgemaks. Pidev väsimus ja uneprobleemid koos ebatervislike eluviisidega (tarbitakse mõnuaineid, toitutakse ebaregulaarselt ja ebatervislikult, ollakse õhtuti kaua üleval ja vaadatakse seriaale või mängitakse arvutimänge jne) tekitavad nõiaringi.

Ületöötanud inimene seletab kõike eelkirjeldatut suure töökoormusega, aga ei võta midagi ette. See võiks justkui tähendada, et töötamist tuleks vähendada – see aga kõlab kahtlaselt. Nii jätkab ületöötanud inimese tulemuslikkus allakäiku. Hajameelsus, hilinemine ja asjade edasilükkamine teevad olukorra veel hullemaks. Loomulikult ei ole sellises seisus töötaja rõõmus, talle on iseloomulikud meeleoluprobleemid, mis teevad kõigi ümbritsevategi elu raskeks – ärrituvus, kiire tujude vaheldumine, ärevus ja depressiivsus, vihahood või ka seletamatu apaatia. Selle kõige juures on ületöötanud inimesel samas suurenenud tunnustusvajadus. Kuna tal on raske ja talle tundub, et ohverdab töö heaks nii palju, siis võiksid inimesed seda märgata.

Mis on presenteism?

Ületöötamisele esmapilgul vastupidine, aga ometi paljuski väga sarnane nähtus on presenteism – see, kui inimene viibib töökohas, aga tegelikult tööd ei tee. Presenteismi puhul räägitakse tihti kahest variandist. Üks on töötajad, kes alati haigena tööle tulevad, tegelikult aga suurt teha ei suuda ja võivad ka teistele halvasti mõjuda (nt annavad edasi viirusi, vestlusteemad tööl on negatiivsed ja tiirlevad ühe inimese tervisemurede ümber). Töötaja ise kas eitab terviseprobleeme ja rehmab käega, et asi pole hull, või tunnistab muresid, aga rõhutab ometi sangarlikult, et tööl tuleb ju käia. Kui viidata, et võiks puhata, sest küll teised hakkama saavad, võib see kõlada peaaegu solvanguna. Kolleegidel võib aga lõpuks tekkida kaastundeväsimus.

Teine presenteismi variant on see, kus otsest terviseprobleemi pole või on see vaimse tervisega seotud ja seega läbipõlemise või tööstressi moodi, aga ometi pole ka tööisu ja innukust. Tööl käiakse, midagi justkui tehakse ja tööasju arutatakse, aga see on kõik. Töötaja tunneb väsimust ja kurnatust ning püsivat kohustust tööle mõelda – see väsitab aga kokkuvõttes veel rohkem. Kvantiteeti ja kvaliteeti ei tule, vigu aga küll. Vahel ei hooli töötaja enam ka ise tulemustest, vahel on ta aga väga tundlik.

Tööle saabutakse hilja ja lahkutakse vara, lõunapausid venivad kas väga pikaks või ollakse demonstratiivselt töökohas. Internetiajastul eksivad sellised töötajad tihti sotsiaalmeedia avarustesse, ajades seal oma eraelu asju või osaledes tulistes maailmavaatelistes vaidlustes.

Sellest, kuidas muudatuste hirmuga toime tulla, kuidas muudatusteks jaksu juurde saada ja muust olulisest loe edasi ajakirjast Personali Praktik.