Autor: Sekretär.ee • 27. mai 2019

"Ma näen liiga palju naisi, kes on rinnavähi diagnoosi saanud neljakümnendates, enne sõeluuringut," rääkis ta. Ka ta ise oli pisut üle 40, kui diagnoosi sai. Omal initsiatiivil rinnauuring on seda lihtsam, et rinnakabinetti saab aja kiiresti ja paljudes kohtades pole vaja ka perearsti saatekirja. "Meie haiglas võib aja saada ka järgmiseks päevaks," tõdes Värik.

Oma lugu jutustades peab ta alustama oma emast.

Teil oli tegelikult kogu elu teada, et võite rinnavähi riskigrupis olla?

Jah, minu rinnavähi kogemus algas lapsena, kui olin 3-4 aastane ja mu ema sai teate sama diagnoosi kohta, mis teda ja kõiki teisi väga kurvastas. Ema oli siis alla 40 aasta vana. Tal järgnes lõikus ja ravi, muna kaenla all oli kanamuna suurune. Minul lapsena oli kogu aeg hirm, et ema sureb ära. Ema sai terveks, aga protsess oli pikk.

Kuid 25 aasta pärast tuli vähk tagasi. Ema helistas mulle ja teatas väriseva hääli, et nüüd on lõpp. Tal on teises rinnas muna. Seegi kasvaja lõigati ära ja ema elas edasi. Ema elas veel 4 aastat ning suri hoopis insulti, sest ei võtnud regulaarselt vererõhuravimeid. Väga kurb, et nii rasketest haigustest tuli läbi, kuid ei võtnud korralikult teise haiguse ravimeid. Loomulikult pidi ema ennast hoidma ja eriti oma vasakut kätt, kus olid lümfid ära lõigatud: selle käega ei tohtinud ta kuni surmani raskusi tõsta ega väga paljusid töid teha. See tüsistus ohustab kõiki, kelle on lümfid ära võetud: käsi võib üles paistetada ja see toimub väga kiiresti.

Ema oli rõõmsameelne inimene ja leidis võimalusi, kuidas ikka hakkama saada, seda olen temalt ka mina õppinud. Ema pidi alati aastas korra arsti juures kontrollis käima. Seda ta ka tegi väga korralikult, vahel olin ka mina kaasas ja arstionu ütles, et ka mina pean kontrollis käima, kui suureks saan. Seda ma tegingi.

Esimene kord, kui leidsin tüki rinnast, osutus see tsüstiks ja võeti süstlaga tühjaks. Olin rahulik ja õnnelik, et ju siis pääsesin kergelt, sest elasin tervislikult ja olen nooruses ka väga palju sporti teinud.

Mismoodi erines hiljem tekkinud päris kasvaja tsüstist, mis Teil leiti– kas Te ka ise tundsite katsudes erinevust?

Ei erinenud kuidagi ja käega katsudes palpeerides tunneb juba suurt kasvajat. Seepärast ongi ülimalt oluline käia mammograafis, sest siis saab avastada vähi, kui see on alles mõned millimeetrid.

Mis Teie elus edasi juhtus?

Unustasin oma perekonna haiguse. Kuid ühel päeval 9 aastat tagasi tundsin kaenla all muna. Kohe teadsin, mis see on. Diagnoos kinnitas, et mul oli II staadiumi vähk, järgnes lõikus, keemiaravi ja veel lõikusi. Teadus oli juba arenenud nii kaugele, et tehti geenianalüüs, pidin selle eest küll ise maksma. Avastati, et mul on BRACA1 geneetiline vähk ja üle 80% tõenäosus, et haigestun vähki. Oleks seda varem teadnud, oleksin käinud iga aasta kontrollis, mitte kui meelde tuli.

Ma lasin selle testi teha ka oma pojale ja vennatütrele. Pojal on ka see geen, ta peab tervislikult elama ja käima kontrollis, sest ka meestel või esineda rinnavähk.

Mis Teie elus pärast ravi edasi juhtus?

Pärast vähiravi läksin Tallinna Tervishoiukõrgkooli õeks õppima. See on minu kolmas kõrgharidus, olen lõpetanud kultuuri eriala ja majanduses on mul magistrikraad. Läksin õppima, et osata ennast ja teisi paremini aidata ja et toetuda teaduspõhisele meditsiinile, omada teadmisi, kogemusi ja praktikat ka meditsiinis. Tänaseks olen kõrgharidusega meditsiiniõde ja olen lõpetanud ka vaimse tervise lisaeriala. See aitab mind patsiente nõustada ja nende vajadusi välja selgitada.

Olete olnud nõustaja PERHi teabetoas ja mujalgi. Mis töö see on?

Minu juurde teabetuppa jõutakse erinevatel aegadel: kas kohe peale diagnoosi, peale lõikust või enne keemiaravi või kui tervistav ravi on lõpetatud. Probleemid ja küsimused on erinevatel etappidel erinevad, mõni käib ravi jooksul mitu korda, mõni ainult korra. Mõnel puhul tuleb hoopis lähedane inimene nõu küsima.

Lisaks korraldan 7 aastat vabatahtliku tööna ka teaduspõhiseid loenguid iga kuu viimasel teisipäeval Tallinnas, Hiiu 44 Põhja-Eesti Vähihaigete Ühenduse ja Rinnavähk BCF MTÜ juhina. Eesmärk on, et patsiendid ja nende lähedased jõuaksid teaduspõhise infoni. Meil on käinud rääkimas erinevad onkoloogid, lümfiterapeudid, toitumisnõustajad, psühholoogid, sotsiaaltöötajad jne. Toimub alati ka küsimuste-vastuste ring, et patsiendid saaksid küsida oma küsimused otse spetsialistidelt.

Kuna teadlikkus on väike, siis on meil tehtud ka filmiklipp palliatiivravi keskuse kohta. Et inimesed jõuaksid vajaliku abini, siis selle leiab, kui youtube.com otsinguaknasse kirjutada: Palliatiivravi Keskus.

Mida öelda naistele, kes jätavad pooleli rinnavähi ravi järgselt mõeldud hormonaalse tablettravi, sest arvavad, et see on keemia ja pole enam vaja?

Patsiendid jätavad tihti pooleli tablettide võtmise, sest tunnevad ennast hästi. Kuid see on väga ohtlik, vähk võib tagasi tulla. Oluline on täpselt teha nii, nagu raviarst on soovitanud ja korrapäraselt ravimeid võtta. Uuringutes on välja toodud, et üle pooled patsientidest kahtlevad ja tahavad jätta ravi pooleli. Patsientide ühingutes oleme saanud sellest rääkida ja patsiente toetada, et nad järgiksid arsti poolt määratud raviplaani. Rõhutame seda ja räägime selle tähtsusest nii teabetoas kui ka teabepäevadel. Ja õnneks on meie ühingutes ka patsientidele eeskujusid, kes on järginud korralikult raviplaani ja on tervenenud suurepäraselt. Eeskuju on oluline ja on hea, kui tead kedagi, kes on sellest raskest haigusest välja tulnud.

Mida naised kõige rohkem kardavad rinnavähi puhul – kas ravi kõrvalmõjusid (ka juuste kadu, iiveldust), tööst ja elust kõrvalejäämist, rinna eemaldamist, surma?

Naised kardavad rinnavähi puhul kõige rohkem, et rind lõigatakse ära ja juuksed tulevad ära. Välimus on naistele ülioluline, nii vanadele kui ka noortele. On naisi, kes ütlevad, et appi mis nüüd saab. Mees jätab mu maha, kui rind ära lõigatakse! Kallid mehed, julgustage oma naisi ja öelge neile, et nad on teile olulised elusana, mitte ilusana kirstus.

Oli imeilus noor naine, kes loobus oma mehe pärast ravist, tänaseks teda enam ei ole ja mehele jäi kasvatada 6aastane poeg. Mis on tähtsam, kas elu või rind? Tänapäeval saab rindasid taastada ja elu on edasi läinud. 9 aastat tagasi pidin ma ekspandri ja rinnaimplantaadi eest ise maksma, nüüd teeb seda haigekassa vähipatsientidele nagu mujal maailmas, see on suurepärane edasiminek. Ka geenitestid on nüüd tasuta ja rindade taastamine.

Pean välja tooma suure mure, et ravikindlustamata naised on jäetud välja sõeluuringust. Nende mammograafi hind on 26 eurot kaks rinda ja see võib päästa nende elu. Oleks imeline, kui ka nemad oleksid sõeluuringuga kaetud, sest varakult avastatud vähi ravimine on patsiendile ja riigile palju kasulikum. See päästaks nii mõnegi inimese elu!

Mis võiks rinnavähi sõeluuringus teistmoodi olla?

Ma pean väga oluliseks, et ka Eestis algaks sõeluuring 40aastaselt nagu paljudes riikides. Kuna olen ise selle läbi elanud, näen kogu aeg patsiente, kes on alla 50 ja ise jõudnud arsti juurde juba kaugelearenenud vähiga. Kuid varakult avastatud rinnavähk on ravitav ja patsiendid pääseksid väiksemate tüsistustega, saaksid naasta oma tööle ja kasvatada oma lapsed suureks ja olla ühiskonnale vajalikud. Ja loomulikult oleks see ka kulutõhusam riigile, sest varakult avastatud vähiravi on palju odavam, taastumine kergem.

Mida Teie teeksite vähiravi korralduses teisiti, kui oleks Teie teha?

Kõigepealt alustaksin vähistrateegia loomisest, sest Eesti riik vajab ühtset laiapõhjalist vähistrateegiat.

Teiseks ma tegeleks uue programmi väljatöötamisega, võttes eeskujuks kindlustuse ja panganduse suurepärased programmid, kus kõik paari kliki kaugusel. Hästi struktureeritud ja kergesti kasutatav programm, kus on ühendatud perearstid, eriarstid, taastusravi, sotsiaalosa, pensionid. Koos oleksid kõik valdkonda puudutavad kompetentsid, see oleks igal hetkel avatav ning igal spetsialistil oleksid oma õigused vastavalt erialale.

Kolmandaks on oluline digiregistratuur, kus haaratud kõik valdkonnad ja korduva kontrolli aja broneerimine patsiendile.

Neljandaks oleks vajalik arstile abiks andmesisestuse assistendi töökoht, et arst ei peaks tegelema andmsisestusega, vaid saaks ravida patsiente. Piisab, kui oleks 10–15 arsti peale üks assistent, kes broneerib ajad, tellib analüüsid, sisestab andmed, teeb tehnilise töö. Arst ainult saadab meili assistendile, kes kõik tehnilise organiseerib.

Ka Eestis oleks vaja juurutada õde-nõustaja ametit, kes tegeleb ühe patsiendiga algusest lõpuni, helistab, kui patsient ära kaob ja ravile ei ilmu. See õde juhatab ja märkab, kui vaja patsient järgnevate spetsialistide juurde saata, näiteks sotsiaaltöötaja juurde. Väga vajalik on ka 24/7 ööpäevane nõuandetelefon vähipatsiendile, kus oleks valves kogenud onkoloogiaõde, kes oskab nõu anda, kui patsiendil tõuseb palavik või on keemiaravi kõrvalnähud.

Allikas: Virtuaalkliinik