Autor: Sekretär.ee • 2. oktoober 2019

Millega Sa täna täpsemalt tegeled ja mis on Sind selleni viinud?

Koolitanud olen ma aastast 2000 ja terapeudi tööd teen viimased 6 aastat. Koolitamise kire aitas minus leida pikaajaline juht, kes nägi minus midagi sellist, mida ise ei osanud näha. Ta kavaldas mind läbi hirmu ühele konverentsile esinema ja seal saali ees seistes sain aru, et seal rääkimine inspireerib nii mind kui ka saalisviibijaid. Teraapiatööst unistasin juba keskkooli lõpus, kuid siis viis elutee mind hoopis juhtimisvaldkonda ning täna olen selle kogemuse eest väga tänulik. Saan aru, et terapeut ei saagi olla sinu esimene elukutse, sest vaja on kogemust, mis tuleb vaid aastatega.

Esined konverentsil ettekandega, mis õpetab ‘’keha kuulama’’ - selgita, mida keha kuulamine üldse tähendab?

Kui me kuulame teist inimest 100% tähelepanuga, siis ei kuula me ka ainult kõrvadega - me näeme seda inimest ja me tunnetame seda inimest. Vahel ütleb teise inimese kulmukergitus või silmavaade palju rohkem kui tema sõnad. Suhtlemine ei käi ainult sõnadega.

Keha suhtleb meiega füüsiliste kehaaistingute ja emotsioonide kaudu. Kui meiega on kõik hästi ja me hoolitseme oma erinevate vajaduste eest, siis annab keha meile märku rohke energia ning positiivsete meeleoludega. Kui me aga unustame enda vajadused, pingutame üle, sööme ebatervislikult, puhkame vähe ja nii edasi, siis hakkab keha meile vaikselt sõnumeid saatma - sarnaselt autoga. Kui autol on midagi korrast ära, siis hakkavad näidikud põlema. Kui neid ignoreerime, siis heal juhul saab ainult kütus otsa, kuid hullemal juhul jookseb kogu mootor kokku. Kehal on samuti näidikud, mis põlema hakkavad - kas Sina endaomasid tead? Nende märkamisest täpsemalt konverentsil räägimegi.

Konverents: Juhiabide Praktiline Sügiskonverents

Toimumine: 9. oktoober 2019, Original Sokos Hotel Viru

Tutvu kavaga ja registreeru SIIN.

Maailmas on palju teemasid, millega võiks tegeleda - miks oled Sina valinud just selle?

Oma keha olen ma ignoreerida püüdnud väga pikalt, nagu ilmselt suurem osa inimestest. Ka mina püüdsin mitte välja teha regulaarselt esinevatest märkidest, et kehaga on midagi korrast ära. Üldiselt õnnestub inimestel üsna edukalt oma keha sõnumeid ignoreerida kuskil 35nda eluaastani. Seejärel hakkab keha ennast aina ‘’valjemini väljendama’’ ja varem harvemini märku andnud tervisemured hakkavad sagenema ja süvenema. Nii juhtus ka minul. Siis tuli võtta vastutus ja nende asjadega tegelema hakata, enne kui päris hilja.

Holistilise terapeudina usun, et meie keha ja meie mõttemaailm on üks tervik. Meie mõtted mõjutavad keha tervist ja keha tervis meie mõtete suunda. Ma usun, et kvaliteetse ja õnneliku elu jaoks on meil vaja kogu aeg hoolitseda nii oma mõttemaailma kui ka keha eest. Paraku näen oma klientide pealt nii koolitustel kui teraapias, et keha on see, mille arvelt me sageli kõige rohkem aega ja raha kokku hoiame.

On tavapärane tegeleda füüsilise keha ja vajadustega, vähem saab aga tähelepanu mentaalkeha. Miks see nii?

Olen nõus, et oma mõtte- ja tundemaailmaga tegeletakse süsteemselt veelgi vähem, kui oma füüsilise keha heaoluga. Vaimne tervis on olnud pigem tabuteema. Meie ühiskonnas ei ole piisavalt tähelepanu pööratud sellele, mis mõju avaldavad mõtted ja tunded meie tervisele.

Väga paljud inimesed püüavad siiani väita, et need asjad pole omavahel kuidagi seotud. Kuigi aju on täna organ, mida kasutame tööl palju rohkem kui näiteks oma käsi ja jalgu, siis siiani on meil raskusi tunnistamisega, et ka aju võib ära väsida. Meie ühiskonnas on normaalne tunnistada, et meil on köha või kurk haige, kuid öelda, et oled vaimselt kurnatud või et on ärevus - see näitab nõrkust.

Kui mõtete juhtimisest on juba viimasel kümnendil rohkem hakatud rääkima, siis tunnete juhtimise teema on endiselt üsna lapsekingades. Emotsioonid on sageli ikka veel justkui naiste pärusmaa ja midagi, mida me peaksime lihtsalt ohjes hoidma, mitte sellest rääkima. Samas süsteemne tunnete eiramine ja allasurumine on viinud meid maailmas näiteks enesetappude statistikas negatiivsesse tippu. Viimased paar aastat pöördub enamus kliente minu poole kas ärevuse või depressiooni tunnustega. Mõlemad on reeglina pikaajalise tunnete allasurumise ja vajaduste mittemärkamise tagajärjed.

On inimesi, kes ütlevad, et sisetunnet pole olemas - mida Sina sellest arvad?

See on nende õigus nii uskuda. Ma usun, et põhjus on selles, et sisetunnet peetakse sageli millekski esoteeriliseks ja müstiliseks, seetõttu paljudel isegi raske tunnistada, et nad oma sisetunnet kuulavad. Lugesin hiljuti ühte Forbes’i artiklit, milles ütles, et liidrid teevad ca 40% otsustest oma sisetunde ajel (sageli ignoreerides tähtsaid tabeleid ja olulisi fakte).

Meie sise- või kõhutunne on aidanud meil tuhandete aastate vältel ellu jääda. Ürgselt on sisetunne olnud peamiselt abiks ohtude märkamisel. Suur osa meie sisetundest on tegelikult aastatega kogunenud teadmised, mille salvestamist me pole isegi märganud ega teadvusta igapäevaselt. Meie aju on registreerinud erinevad teadmised ja kogemused, mis tulevad esile just sellel hetkel kui mingid sisemised ja välised näitajad kokku sobivad. Kui inimesel on võime olla hetkes, märgata ennast ning ümberringi toimuvad, siis saabki sisetunne esile kerkida.

Tihti otsitakse elus vastuseid või suuniseid kuskilt mujalt ja kelleltki teiselt. Kuidas tegelikult vastusteni võiks jõuda?

Ma arvan, et elus ei ole õigeid ja valesid teid. Iga su valik lihtsalt viib sind teatud kohta. Kui sa ootad vastuseid väljast poolt, siis on see kellegi taaskasutatud tõde, mida sa püüad oma ellu rakendada. Need vastused on tulnud läbi selle teise inimese filtrite ja sobivad tema ellu, kuid ei pruugi sobida sinu omasse. Terapeudina olen õppinud armastama küsimusi, mis panevad inimese oma vastuseid leidma. Nii tuleb välja oma tõde, mis sind tegelikult ka elus toetab. Kuid selleks, et inimene hakkaks ennast kuulama ja usaldama, on vaja tegeleda oma enesehinnanguga. Kui hirmud ja enesekriitika on vaiksemaks muutunud, saab oma tõde esile kerkida.

Mõni näide, kuidas keha kuulamine on aidanud elu muuta?

Teema, mis naisi alati puudutab on kehakaal. Ma olen ise võtnud ühel hetkel mõne kuuga alla 15kg, sest hakkasin kuulama seda, mida mu keha tegelikult vajas. Täna olen 44-aastane, kuid mu keha on palju paremas füüsilises seisus, kui 10 aastat tagasi. Näen sarnaseid edulugusid sageli ka oma klientide juures. Ja kehakaal on ainult üks teema - järjest rohkem on edulugusid ka seoses ärevushäirete ja depressiooni ning muude probleemidega.

Mis eristab Sinu arvates edukaid inimesi teistest?

Edukad inimesed elavad minu arvates päriselt. Nad on endaga heas kontaktis ja teavad, mis on nende jaoks edu ja mida on selle saavutamiseks vaja rakendada. Nad unistavad, seavad eesmärke ja tegutsevad. Nad julgevad minna läbi oma hirmudest ning liikuda selle poole, mis neid innustab ning õnnelikuks teeb teades ja rakendades seejuures oma tugevusi ja unustamata nõrkusi. Edukad inimesed kindlasti väärtustavad ka oma tervist ja planeerivad oma tegevusi pikemas perspektiivis ennast säästvalt.