Tööelu.ee • 6 oktoober 2019

Töölepingu seadusest 10 aastat – kust king pigistab?

1. juulil täitus kümme aastat töölepingu seaduse vastuvõtmisest. Kutsusime laua ümber seaduse ettevalmistajad ja uurisime, kas 2009. aastal vastu võetud seadus on kiirelt arenevale tööturule jalgu jäänud.

Foto: Pixabay

Vestlusringis osalejad

- Tööinspektsiooni peadirektor Maret Maripuu, kes oli seaduse eelnõu ettevalmistamise ajal sotsiaalminister

- Mitmekordne minister ja praegu Nortalis töötav Rein Lang osales läbirääkimistel justiitsministrina

- Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja peadirektor Mait Palts, kes esindas koda ka toona

- Eesti Rakendusuuringute Keskus CentAR vanemanalüütik Janno Järve, kes töötas kümme aastat tagasi sotsiaalministeeriumi tööala asekantslerina

- Sotsiaalõiguse professor ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna direktor Gaabriel Tavits, kes hindas eelnõud ja andis nõu eri menetlusetappides

- Riikliku Lepitaja Kantseleis nõunik-asetäitjana töötav Harri Taliga osales läbirääkimistel töötajate õiguste eest seisjana Eesti Ametiühingute Keskliidu esimehe rollis

Vestlust juhtis advokaadibüroo Nove vandeadvokaat ja partner Urmas Volens, kes oli kümme aastat tagasi justiitsministeeriumi õiguspoliitika asekantsler.

Tagasivaade

Urmas Volens: 2006. aastal moodustasid justiits- ja sotsiaalministeerium töögrupi, mis hakkas ette valmistama töölepingu seaduse eelnõu. Vaidlused olid peamiselt kahte tüüpi: juriidilised ja sotsiaalpoliitilised. Kuidas teile tundub, kas tol ajal tehtud valikud on ennast õigustanud?

Gaabriel Tavits: Minu hinnangul valiti lõpuks kuldne kesktee sellega, et töölepingu seadus jäi võlaõigusseadusest välja. See oli praktiline valik, sest võimaldab töölepingu seadust muuta eraldi. Koos võlaõigusseadusega oleks see olnud väga keeruline.

Mait Palts: Kokkuvõttes sai parim seadus, mis tol ajahetkel oli võimalik. Üks põhjusi oli kindlasti see, et sotsiaalpartnerid, töötajate ja tööandjate esindajad, olid läbirääkimistelaua taga ja tõstatasid teemasid, mida juristid alati ei pruugi näha. Juriidika ja tavaelu võivad mõnikord rääkida erinevat keelt.

Janno Järve: Selle seaduse puhul kasutati teistsugust keelt. Kasutusele võeti sellised mõisted nagu hoolsuse määr, mõistlikkuse printsiip jms. Oli suur hirm, kas kõik saavad aru, milles me kokku lepime.

Urmas Volens: Kas see oli ainult juristide vaidlus või ka poliitiline?

Rein Lang: Meie traagika Maretiga Maripuuga on see, et me oleme juristid. Ma olin toona ja olen ka täna veendunud, et tööõigus ei ole mingi eraldi õigusharu, vaid ta on osa võlaõigusest.

Maret Maripuu: Kui me eelnõuga välja tulime, lahvatasid kired. See oli ootuspärane, sest seadusega loodi uus filosoofiline lähenemine: töötaja ja tööandja peavad tööelu puudutava omavahel läbi rääkima, rõhudes tööandja ja töötaja vastastikusele usaldusele, lojaalsusele ning pidevale ühisosa otsimisele. Töösuhetes kehtib üks reegel – hea tulemus saavutatakse vaid siis, kui töötaja ja tööandja peavad teineteisest lugu ja on huvitatud teineteise heast käekäigust.

Urmas Volens: Mis seadusest välja jäi?

Maret Maripuu: Üks idee, mis meil laual oli, aga mis masu tõttu ära jäi, oli sotsiaalne garantii omal soovil lahkumisel või poolte kokkuleppel töölepingu lõpetamisel ehk nn vabatahtlik töötus. Vajadus selle järele on olemas. Mõnikord võib töösuhte jätkamine inimesele võimatuks osutuda ning tema tervise ja arengu huvides on ainus sobiv lahendus ära minna – saada võimalus tööturul ringi vaadata ja endale sobivam koht leida. Kuid elama millestki ju peab ning pealegi on ju tema töötamise ajal kogutud töötuskindlustusmakset. Miks ei peaks ta saama seda vajaduse korral kasutada?

Harri Taliga: Lubati turvalist paindlikkust, kuid seadus ei lisanud turvalisust. Valitsus taganes kolmepoolsest kokkuleppest suurendada töötuskindlustuse hüvitisi, kuigi ametiühingud pakkusid mitmeid võimalusi nende sätete jõustamiseks hiljem, pärast majanduskriisi lõppu. Kurb on, et töötuskindlustus ikkagi ei täida oma eesmärki, milleks ta loodud sai. Praegu saab ainult 30–40% reaalselt kindlustushüvitist. Kuulates viimase aja arutelusid ja ettepanekuid, kipub jääma mulje, et ka paindlikkust napib.

Rein Lang: Töökohut ei ole õnnestunud luua. Mind häirib, et endiselt eksisteerib selline põhiseadusevastane element nagu töövaidluskomisjon.

Puhkeajal töötamisest

Urmas Volens: Mis on kõige suuremad piirangud, kust praegu king pigistab? Ma olen kuulnud nurinat, et kodutöö ei ole seaduses fikseeritud, aga mis veel?

Rein Lang: Töösuhted muutuvad tänapäeval väga kiiresti ja parim viis oma saamatust läbirääkimistelaua taga varjata, on ajada kõik riigi kraesse. Ainus, mis praegu piirab, on töö- ja puhkeaja direktiiv, mis tuleb Euroopa Liidust ja on äärmiselt jabur.

Urmas Volens: Kuidas suhtute sellesse, et kollektiivlepinguga on võimalik seadusega seatud piirangutest kõrvale kalduda?

Gaabriel Tavits: Praegu on näiteks võimalik kollektiivlepingu alusel töötada 12-tunnises vahetuses.

Maret Maripuu: Kollektiivlepinguga võib töötada ka 24-tunnistes vahetustes. Tööinspektsiooni seisukohast on oluline, et kollektiivlepingu kokkulepped oleksid mõistlikud ega tähendaks ainult tööpäeva kestuse pikendamist, vaid siiski ka täiendavaid puhkepause selle jooksul. Näeme ettevõtetes täiesti ebamõistlikke kokkuleppeid ja need on probleem.

Mait Palts: Seda on ju vahepeal jälle arutatud, kas võiks laiemalt lubada pikemat töötamist või mitte, kuid need vaidlused ei ole siiani kuhugi jõudnud. Tööandjate ja ametiühingute poolt ilmselt mingit vastuhakku ei oleks.

Harri Taliga: Saavutamata jäi eesmärk teha lõpp töösuhte varjamisele võlaõiguslike lepingutega, ettevõtluse teesklemisele. Kui inimesel on lisatöö, mis ei ole seotud tema igapäevaste tööülesannetega, siis selle tegemiseks võlaõigusliku lepingu sõlmimine on üks asi. Teine asi on see, kui autojuhtidel on lepingud mitmes firmas. Probleem on aga selles, et täna teeb transpordifirma töötajaga töölepingu ja sinna kõrvale veel võlaõigusliku lepingu ning bussijuht töötabki 17 tundi järjest. Sama võib kohata ehitussektoris, kus on palju FIE-sid, kes tegelikult tegutsevad tööandja juhendamise ja kontrolli all.

Mait Palts: See ongi selline natuke jabur olukord. Inimene tahab töötada, ressurss võimaldab tal töötada ja miks siis seda piirata, kui inimene ise on valmis seda tegema.

Maret Maripuu: Siin on ka teine aspekt: ületöötamine ja sellest tulenev väsimus põhjustab ohu kolmandale isikule. Hommikul ühistransporti kasutades tahaks iga inimene jõuda sihtkohta, ilma et juht vahepeal magama jääks. Kuidas tööandja saab kindel olla, et töötaja tuleb tööle puhanuna? Võib-olla ta alles lõpetas ühe tööandja juures bussirooli keeramise ja pärast seda läheb taksorooli?

Rein Lang: Riigi asi on tagada järelevalve, töölepingu seaduse muudatus siin ei aita.

Mait Palts: Küsimus on selles, kuidas seda järelevalvet teostada, sest nende inimeste hulk, kes töötavad mitmel kohal, on juba praegu suur ja kasvab ilmselt veelgi.

Ebaseadusliku vallandamise seadustamine

Harri Taliga: Minu jaoks on praegu selle seadusega kõige suurem probleem see, et seadustati ebaseaduslik ehk ilma aluseta vallandamine. Läbirääkimistel oli küll juttu, et seadusesse kirjutatud vallandamishüvitise suurus on eelduslik, seda võib ka suurendada, kuid praktikas on üliharvad juhtumid, kus mõistetakse välja suurem hüvitis, sest tavaliselt otsitakse nii töövaidluskomisjonides kui ka kohtutes asjaolusid, mis õigustaksid seadusesse kirjutatud hüvitise vähendamist.

Maret Maripuu: Ma oponeerin. Töösuhte ebaseadusliku lõpetamiseni jõutakse siis, kui töötaja ja tööandja vahel on „armastus otsas“. Kuidas saab riik öelda, et vihkate küll üksteist, aga peate ikka koos töötama? Äkki peaks seadus võimaldama ka tööandjal töösuhe korraliselt üles öelda? Aga sellisel juhul peab tööandja töötajale maksma X summa.

Vastutus ja süü

Maret Maripuu: Ärgem unustagem, et meil on töötervishoiu ja tööohutuse seadus, mis ütleb, et tööandja vastutab töökeskkonna eest. Kui mina tööandjana luban töötaja kodutööle, siis mina vastutan tema töötingimuste eest. Need asjad tuleb alguses kokku leppida, et vältida hilisemaid tülisid.

Janno Järve: Põhiline küsimus ongi – kes mille eest vastutab? Kui sa töötad aastaid kodukontoris diivanil kõveras, siis tekib küsimus, kes on selles süüdi.

Gaabriel Tavits: Näiteks kuidas tagab tööandja töölepingu alusel töötavate sõidujagajate ja toidukullerite ohutuse? Sotsiaalministeeriumilt on tulnud muudatusettepanek, et töötervishoid ja -kaitse olekski läbirääkimiste objekt. Kodus töötajat nõustatakse neis küsimustes ja see vastutus nihkub tööandjalt ära.

Mait Palts: Kui kaugele peab tööandja vastutama? Kui töötaja endale kodukontoris kohvi tehes kuuma vee peale kallab, siis tõlgenduste järgi võiks võtta tööandja vastutusele, sest ta ei tutvustanud kohvikannu juhendit või ei instrueerinud piisavalt.

Harri Taliga: Tööohutuse puhul ei tohiks olla ju põhiline vastutuse ja süüdlase otsimise küsimus. Eesmärk peaks olema töökeskkonna riskide viimine miinimumini. Paraku pole tänaseni Eestis tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustust, mis neid eesmärke toetaks.

Mait Palts: Probleem on ka selles, et meil on praegu kaks tervishoiusüsteemi – perearst ja töötervishoiuarst. Inimene on tervik ja need kaks tervishoiusüsteemi tuleks liita, et saaks hinnata, millest ja kuidas terviseprobleem tekkis.

Maret Maripuu: Kuidas tagada tervisekontrolli osalise tööajaga mitme tööandja juures töötava inimese puhul, keda ükski tööandja ei saada tervishoiuarsti juurde? Näiteks mitmes koolis osalise tööajaga töötav keemiaõpetaja, kes peaks käima tervishoiuarsti juures, sest ta puutub kokku ohtlike kemikaalidega, müra ja psühhosotsiaalse pingega, mis on seotud nii laste, lapsevanemate ning teiste õpetajate ja direktoriga suhtlemisega.

Urmas Volens: See on üldise mõtteviisi küsimus – kui palju riik peab mind kaitsma, et ma ennast surnuks ei töötaks? Töölepingu kõrvale tehakse teisi lepinguid, et maksudest ning töötervishoiu ja tööohutuse nõutest kõrvale hiilida. Kui tööinspektor tuleb, siis võetakse oma teised lepingud välja, ja inspektorid pööravad ukse pealt tagasi. Näiteks enamik ilutööstust toimib üürilepingu alusel. Üüritakse salongis tool 500 euro eest kuus ja ülejäänud raha võib taskusse panna.

Gaabriel Tavits: Kui inimene töötab käsunduslepingu alusel, siis töötervishoiu teema langeb kohe ära.

Maret Maripuu: Töölepingu puhul tuleks näiteks juuksurit välja õpetada ja juhendada, sest töö on seotud kemikaalidega, mis otseselt mõjutavad tervist, samuti toimub töö sundasendis.

Urmas Volens: Minu kui advokaadi suust kõlab see võib-olla veidralt, aga kui töösuhtes hakatakse lepingus näpuga järge ajama, on juba tegelikult midagi valesti. See on nagu peres, et kui sa hakkad näpuga järge ajama, kes täna lapse lasteaeda viib, siis on ilmselgelt juba midagi valesti läinud.

Maret Maripuu: Igal juhul on parem, kui armastuse õitsemise ehk töösuhte sõlmimise ajal on kõik see kokku lepitud, kuidas kehvas olukorras käitutakse.

Kommentaar

Tanel Kiik, sotsiaalminister

Äsja kümneaastaseks saanud töölepingu seadus on ajale hästi vastu pidanud. Seadusega kõikide pisiasjade reguleerimise asemel on paljud küsimused jäetud töötajate ja tööandjate kokku leppida ja see suund on ennast õigustanud.

Siiski on viimase kümne aasta jooksul tööturg kiiresti arenenud ja muutub ka edaspidi. Seetõttu peame jälgima, et õigus vastaks nii töötajate kui ka tööandjate vajadustele. Näiteks tuleb hinnata, kas töösuhete regulatsioon on piisavalt paindlik ja kuidas see suhestub üha levinumate töötamise võimalustega, nagu platvormitöö või kaugtöö. Samuti on vähemalt suviti teemaks alaealiste töötamise seaduslikud raamid.

Juulikuus avaldasime kaugtöö juhendi, mis annab töötajatele ja tööandjatele soovitusi, kuidas muu hulgas kaitsta kaugtöötaja tervist. See juhend on konkreetne näide, et uute töötamise viiside tulekul ei ole alati vaja kohe seadust muuta, vaid piisab ka selle tõlgendamisest. Novembriks koostab sotsiaalministeerium omakorda noorte tööhõive edendamiseks analüüsi ja ettepanekud töölepingu seaduse muutmiseks. Peame oluliseks, et regulatsioon toetaks töölepingute sõlmimist käsundus- ja töövõtulepingute kasutamise asemel ning tagaks töötajate heaolu piisava kaitse.

Töö iseloomu muutumisel tekivad töökeskkonnas uued riskid ning lisaks töölepingu seaduse nõuete täitmisele peavad kõik osalised astuma samme töötajate tervise, sh vaimse tervise hoidmiseks. Siinkohal pakub palju häid soovitusi ja ettepanekuid sotsiaalministeeriumi koostatud töökeskkonna vaimse tervise analüüs.

- Uus töölepingu seadus võeti vastu 17. detsembril 2008 ja jõustus kuus kuud hiljem, 1. juulil 2009.

- Töölepingu seaduse eelnõu väljatöötamisel lähtuti turvalise paindlikkuse (flexicurity) kontseptsioonist, mis võimaldaks tööandjal ja töötajal omavahel kokku leppida mõlemale poolele sobivates töötingimustes ning tagaks samal ajal mõlemale poolele vajaliku kaitse.

Allikas: Tööelu

Jaga lugu:
SEKRETÄRI UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad Sekretäriuudised igal nädalal enda postkasti.

Sekretär.ee toetajad:

Birgit Aljaste
Birgit AljasteSekretar.ee ärijuhtTel: 5373 8733
Cätlin Puhkan
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700