Autor: Maria Kütt • 23. oktoober 2019

Vastutus on individuaalne, mitte kollektiivne. Konkreetne Jüri või Mari peab vastutama kolleegile tekitatud ületundide eest, kui ta oma tööd kokkulepitud ajaks ja nõutud kvaliteedis valmis ei saa või kohale ei ilmu.

Näiteks kui vahetustega töö puhul on töötajad omavahel kokku leppinud, millal üks lahkub ja teine tema asemele tuleb, aga see teine ei tule. Sellega kaasnevad lisakulud või jäävad kliendid sootuks teenindamata või toode tootmata. Vabadus ise oma tööaega valida tähendab ka vastutust tagajärgede eest, mida sugugi kõik töötajad pole valmis kandma ja kehtivate tööseaduste juures võib töötaja öelda, et see polegi tema mure. Tööajaarvestuse pidamise ja ohutu töökeskkonna loomise kohustus on tööandjal isegi siis, kui inimene töötab kodus või vahetustega töötajad korraldavad jooksvalt ise oma graafikut.

Paindlik töökorraldus eeldab töötajalt enesedistsipliini tööajast kinnipidamisel. Samuti julgust öelda, kui ta ei saa aru, millist tulemust temalt oodatakse või kui tulemuse saavutamiseks kulub üle 40 tunni nädalas.

Keegi ei näe, kui pikk aeg töötajal mingile ülesandele kulus. Võib mõelda, et ajast tähtsam on tulemus, kuid sellisel juhul peab tulemus olema täpselt sõnastatud ja üheselt mõõdetav. Juht peab meeskonna eesmärgi väga täpselt osadeks jagama. Jooksvalt möödaminnes küsida, kuidas läheb, või kuulata, millest inimesed räägivad, ei ole paindliku töökorralduse juures võimalik. Kui töötaja pühendab päevase aja poodlemisele või hobidega tegelemisele, tuleb töö ikkagi õhtusel või öisel ajal ära teha, mis ei pruugi olla füüsiliselt kõige tervislikum valik või teisisõnu, töökeskkonda ei saa enam pidada ohutuks.

Paindlik töökorraldus sobib paremini individualistliku ja tulemustele orienteeritud organisatsiooni kultuuriga. Sellises organisatsioonis põhineb töötasu igaühe isiklikul panusel ja tulemustasu osakaal on märkimisväärne. Värbamisel tuleb hinnata iseseisvat otsustusjulgust ja teatud keerukusega probleemide lahendamisvõimet, distsiplineeritust ja julgust väljendada erimeelsusi.

Eeltingimuste puududes võib kergesti juhtuda, et perfektsionistid töötavad üle, jagatud vastutuse korral ei vastuta tegelikult mitte keegi, kontoriruumid on tühjad ja isegi juht ei tea, kus alluvad viibivad.

Omaette küsimus on, mida inimesed päriselt vajavad, kui nad küsivad paindlikku töökorraldust. Olen märganud, et inimesed sooviksid aega oma asjade ajamiseks tööajal, ilma süümepiinadeta. Neil on vaja mõnikord, kui õhtu läks pikaks, hommikul kauem magada. Vahel nad elavad sellises kohas, kus mõistlikum oleks alustada tööpäeva kodus, selmet kulutada aega ummikus istumisele. Vajadused on individuaalsed.

Juhina olen hakanud inimestelt küsima: kui sa mõtled oma tööaja, -koha ja töötamise viisi peale, siis mida on sul vaja, et oma tööd hästi teha? Individualistlikus kollektiivis küsin seda töötajaga omavahel vesteldes. Kui ollakse harjunud kõike ühiselt tegema, siis arutleme teema üle koosolekul. Püüan vältida plaanide tegemist enne, kui kuulen vastuseid, ning paindlikku töökorraldust asja eest, teist taga, juurutama ei torma. Võib juhtuda, et seda polegi tarvis.

Allikas: Tööelu