Autor: Priit Kuuskme • 18. juuni 2020

Ta plaanis rääkida ärevusest, mis on teda juba mõnda aega saatnud. Tead ju küll seda tunnet, mis tekib, kui erinevaid kohustusi edasi lükkad. Kuidagi ei saa alustatud, pole nagu õiget tunnet ja tegemiste kuhi kasvab hirmutava kiirusega, nagu mäest alla kihutav lumepall. Muutudes aina suuremaks ja suuremaks, kuni ta su kätte saab ja lihtsalt üle sõidab. Sa oled küll proovinud joosta, kuid tulutult. Sa oled tahtnud liigutada oma jalgu kiiremini, kuid need on nagu makaronid – venivad, aga ei liigu. Just midagi sellist kihutas viimasel ajal Jane mõtetes. Väliselt võib-olla ei saadudki nii aru, aga ta ise teadis, et see lumepall saab ta lähiajal kätte ja keegi ei kuule, kui ta appi hüüab.

„Meil on kaks uut projekti,“ kõlas kõrvus veel vestluse kaja. Projektid. Tegelikult ju tema saab tööd juurde. Tema, mitte keegi teine! Juurde sinna, kus seda on juba niigi kuhjade viisi. Nutt tuleb peale.

Kuid oli ka midagi head. Oli reedene pärastlõuna ja võimalus ennast nädalavahetusel koguda. Ja teda oli kutsutud sõbranna sünnipäevale, kuhu vähemalt eelmisel aastal tuli põnevaid külalisi. See mõte tõi korraks Jane suu isegi muigele. Aasta tagasi kaldus jutt negatiivsetele intressidele, kommertspankadele, majandusele. Teemadele, millest ta ise palju kaasa rääkida ei osanud, aga põnev oli kuulata ikkagi.

„Palju õnne! Musid, kallid, õhupallid!“ ta andis kingituse ja lillekimbu üle ja vaatas silmanurgast kogunenud külalisi. Paar tuttavat juba naeratasid. Nii hea on siiski siin olla ja unustada hetkeks mäest meeletu kiirusega alla kihutav lumepall. „No, mis uut ja huvitavat?“ ja esimene vestlus oligi alanud.

Nagu need tähtpäevad ikka, kus kuulajaid on märksa vähem kui rääkijaid. Kus jutuvada tõuseb üha valjemaks ja valjemaks, sest kõik üritavad kõrvalolevast vestlusest üle rääkida. Kuid Janel ei olnud tuju ega jõudu väga innukalt vestlustesse sekkuda. Aga siiski, ühe vestluse katked panid ta kõrvu kikitama.

Ta lisas oma taldrikule salatit ja paar tükki juustu ning hakkas liikuma huvipakkuva vestluse poole. Linnud hõiskasid ümberringi nagu jõudsid, päike oli kohe loojumas. Esimene kevadine tõsiselt soe päev oli õhtusse saamas. Kuigi õhk oli täis nii linnulaulu, kui kevadisi lõhnu, ei paelunud tema tähelepanu muu, kui see jutuajamine seal kase all maakividest laotud kiviktaimla juures.

„See oleneb sellest, kuhu sa tahad välja jõuda!“ See oli ju tuttav mõte Lewis Carrolli raamatust „Alice Imedemaal“. Just, see oli lause, mis tema tähelepanu esimesena köitis. Lapsepõlves ema poolt õhtujutuna räägitu, mis teda juba tookord oma sügavmõttelisusega lummas. Oi, see haakus ju väga hästi tema tänase päevaga. Ta polnud sellele varem mõelnud. Aga eks ikka on nii, et kui on vaja palju asju teha, ei jõuagi mõelda, mis on oluline ja millele peaks tähelepanu juhtima. Ta läks vaikselt lähemale. Ta kuulis kenasti juba iga sõna. „Sa peaksid kõik oma tegevused peast paberile saama. Lihtsalt kirja panema, et ei oleks seda tunnet, et midagi on veel. Jah, sa pead lõhkuma mõtte, et su tegevuste nimekiri on lõputu. See on esimene asi hingelise rahu saavutamiseks.“

Salat tahtis kurku kinni jääda. See oli täpselt tema. Viimasel ajal oli tal kogu aeg tunne, et tegevusi on nii palju, et hea, kui jõuab kõike üldse meeles pidada. Rääkimata veel tegemisest. „Ja siis sa peaksid sellele nimekirjale julgelt otsa vaatama. Isegi siis, kui see on kaks-kolm lehekülge pikk. Siis sa märkad, et tegevusi ei olegi sul mustmiljon, vaid ikkagi hoopis vähem. See on juba esimene oluline samm efektiivsuse ja asjade ärategemise poole. Järgmine samm on prioriseerimine. Jah, see on võib-olla keeruline sõna, kuid mõte on selles, et kõikide tegevuste taha peaks tekkima number, järjekorranumber, mille järgi sa nimekirjas toodud tegevusi lahendama hakkad.“

Jane tegi juba suu lahti ja soovis sellesse vestlusse sukelduda, kuid kutsuti hoopis tordile. Jutuvada jäi hetkeks vaiksemaks ja õige pea vaibus hoopis. Kõik hakkasid terrassilaua poole liikuma. Päike oli loojunud. Kuigi terrassi soojendus kumas punakat-oranžikat valgust, oli ikkagi juba natuke külm. Kevadine õhtu ikkagi.

Järgmisel hommikul ärgates valitses hinges täielik rahu. Ta oli isegi und sellest eilsest pealt kuulatud vestlusest näinud. Nüüd oli ta tagasi seesama Jane, kes talle endale väga meeldis. Täis energiat ja selgust.

Tasub teada!

Priit Kuuskmet saab kuulata Sekretäride päeva konverentsil, mis toimub 19. augustil. Lisainfot vaata SIIT.

Ta avas arvuti ja hakkas kõiki oma töiseid tegevusi kirja panema. Alguses läks see kõik kiiresti. Ta lihtsalt soovis oma peast kõik mõtted paberile saada, et ei peaks nende meeles hoidmisele energiat raiskama ja saaks keskenduda hoopis sellele, kuidas erinevaid tegevusi ära teha. Mõtted said justkui otsa, aga ta teadis, et neid on tegelikult veel. Ta tõusus, tegi toas väikese tiiru ja võttis teed. Istus uuesti ja alustas jälle kirjutamist. Mida rohkem ta kirjutas, seda rahulikumaks ta muutus.

Ta vaatas seda nimekirja ja mõtles, mille alusel küll valikuid teha. Esmalt märkis ta ära kõik tegevused, mis oli seotud mõne tähtajaga. Seejärel sõelus tegevusi, millel on suur mõju ja mida saaks kerge vaevaga tehtud. Siis jagas tegevusi oluline-mitteoluline teljel ja üritas aru saada, milliseid tegevusi tuleks kohe sooritada. Seejärel otsis tegevusi, mis teda ennast arendavad ja on põnevad ette võtta. Kirjapandud tegevuste taha tekkisid erinevad numbrid. Hakkas valmima plaan, millest alustada ja mida võtta järgmisena. Kui on plaan, siis on ka elluviimise tõenäosus märkimisväärselt suurem. Ükski viimase kuu pühapäev ei tundunud nii päikesepaisteline, kuigi akna taga sadas vihma ja oli lauspilves ilm.

Kuidas olla efektiivsem?

- Pane kirja, mida on vaja teha.

- Märgi ära tegevused, mis on seotud tähtajaga.

- Sõelu välja tegevused, millel on suur mõju ja mida saab teha kerge vaevaga.

- Pane tegevused paika teljel oluline või mitteoluline ja vaata, mis tuleb kohe ära teha.

- Otsi tegevusi, mis sind arendavad ja mida on põnev teha.