Autor: Karjääricoach Teily Allas • 28. august 2020

Coach'ina puutun tihti kokku inimeste hirmudega. Üks sagedasem, millega maadeldakse, on esinemishirm. Kohvikus istudes ja artiklit kirjutades juhtusin nägema mitmeid tuttavaid. Uurisin kohe ka neilt, mis sõnaga „esinemine” kõigepealt pähe turgatab – enamikul on selleks ärevus. Lisandub veel ebamugavustunne, motivatsioonipuudus, lavakramp, närvikadu, käte värin vms.

Esinemine suurte kogemustega ettevõtte juhi jaoks on lihtsalt ebamugav, kuna talle ei meeldi juba loomu poolest esineda. Sellega kaasneb nii palju asju, mis sunnivad mugavustsoonist väljuma. Ta mainib veel ka motivatsioonipuudust, mis ilmselt on kõrgelennuliste eesmärkidega inimeste jaoks üks käivitav jõud mistahes tegevuse alustamise eel. Ei ole tal like'e ega tuntust vaja, sekeldamine ettekande koostamise ja muu säärasega on samuti eemaletõukav. Kui saab, siis lükkab selle alati kellegi teise õlule.

Teise, keskastme juhi jaoks, ilmub hirm mõtetesse kohe, kui võimalikust esinemisest kuuleb. Näiteks peab ta iga kuu 50 uue töötaja ette astuma, tegema lihtsa sissejuhatuse päevakava kohta ning kuust kuusse korduvat informatsiooni tutvustama. Tema jaoks on ärevus kõige suurem enne sõnavõtmist, juba paar päeva varem hakkab sees keerama. Esinemispäeva hommikul tuleb ette nii kõhulahtisust kui ka südamepekslemist. Huvitaval kombel kaob aga hirm kohe, kui ta inimeste ette astub. Ta isegi naudib esinemist ja teiste ees rääkimist.

Kartust ei tekita vaid esinemine. Mõne jaoks on ka koosolekul arvamuse avaldamine juba üle jõu käiv pingutus. Sage neelatamine, punastamine, laigud kaelal, käte higistamine ning hääle värin kaasnevad paari lause ütlemisega justkui automaatselt.

Kui lihtne oli sinul oma lõputööd kaitsta? Ülikooliajast mäletan, et paljudel tõusid ihukarvad püsti juba mõttest, et peavad komisjoni ette astuma, kaasa arvatud mul endal. Valmistasin väga põhjalikult ette, harjutasin tunde, kuid kaitsmise päeva hommikul olid seedehäired platsis ja püüdsin võimalikult vähe kogeleda. Kõige rohkem kartsin, et punastan, unustan olulisest rääkida ega oska vastata komisjoni küsimustele.

Kliendi jutust on välja tulnud, et esinemisel tekkinud tühisest ilmingust, nagu kerge käte värin, on tal arenenud foobia. Paraku pärsib see mitte ainult esinemist, aga halvab teisigi eluvaldkondi. Näiteks on too inimene hakanud vältima näost näkku kohtumisi potentsiaalsete klientidega, sest nähes tema „tõsist puudust”, arvab ta, et see saab määravaks ka temalt teenuse ostmisel. Nii ei juhi inimene ise enam oma elu, vaid seda teeb hirm.

Miks me esinemishirmu tunneme?

Inimesed, kes kogevad esinemishirmu, seostavad selle enamasti äreva tundega. Muretsetakse, tuntakse hirmu või paanikat, et mis juhtuma hakkab. Nende mõtete pidev ketramine võib tõsta ärevustunde üsna kõrgele.

Inimese vaimsete küsimustega tegelev portaal peaasi.ee toob välja, et ärevus on meie keha reaktsioon nii ohtu tajudes kui ka meie jaoks oluliste sündmuste korral. Ärevus on nagu seesmine häiresüsteem, mis valmistab meid ohuks ette ja aitab meie kehal valmistuda sellega toimetulekuks. Samas on ärevusel ka plusse – see aitab meil end kokku võtta ja anda endast parim, näiteks eksamiteks õppimisel.

Ärevus on midagi sellist, mida kogevad kõik inimesed. Ärevust mitte tundvaid inimesi ei ole olemas! Küsimus on selles, kas me laseme ärevusel endast võimust võtta ja anname alla või tegutseme hoolimata sellest.

Russ Harris tõdeb raamatus „Enesekindluse lõhe”, et liiga paljud jätavad elu pakutavad võimalused kasutamata, sest neil pole küllalt enesekindlust. Olgu tegu avaliku sõnavõtu, juhirolli võtmise või kellegi kohtama kutsumisega – ikka tuleb ette olukordi, kus tunneme, et pole valmis seda katsumust vastu võtma. Tema lahendus võib teid üllatada: selle asemel et püüda oma hirmudest jagu saada, tuleks astuda nendega uude ja arukamasse suhtesse. Paradoksaalsel kombel saame oma hirmudest jäädavalt vabaks alles siis, kui lakkame nende vastu võitlemast.

Selleks, et saada aimu, millal ja kuidas esinemisärevus endast märku annab, palun osaleda esinemishirmu uuringus.