Autor: Elis Vaiksaar • 29. detsember 2020

Kas mure on päriselt sinu oma?

Üks peamisi asju, mis inimestele suurt stressi valmistab, on muretsemine. Aga kas ja mille üle me tegelikult muretseme? Kas see mure on päriselt meie oma või omistame vabatahtlikult teiste probleeme, ilma et keegi meilt seda üldse palunud oleks?

Sekretär.ee juht Elis Vaiksaar
Autor: Andres Laanem

Tunnistan, et minu näol on tegemist täiesti tavalise Eesti muretsejaga. Õigemini võib salamisi öelda, et oli tegemist, sest mida päev edasi, seda enam püüan oma „muresid” analüüsida, et selle läbi üleliigsest stressist vabaneda. Aga teekond selleni on olnud üsnagi konarlik. Kuidas ma seda tegin?

Probleemi tunnistamine on alati esimene ja enamasti kõige raskem etapp, millega peame silmitsi seisma ning seda ükskõik mille puhul. Siinkohal ütlen suure aitäh oma sõbrale, kes läbi huumorprisma mu südametunnistusele koputas, kui ütles: „Enne lõppeb küll maailm otsa, kui sina muretsemise ükskord lõpetad!”

See lause jäi mulle kuklasse tiksuma ning mida aeg edasi, seda suuremaks minu muretsemine muutus. Ma ei valinud aega, kohta ega teemat, mille üle muretseda. See lihtsalt tuli ja oli. Stressitase aina tõusis, mu enesetunne halvenes silmnähtavalt ning erinevad inimsuhted muutusid aina pingelisemaks. Ühel hetkel mõistsin, et see lihtsalt peab lõppema.

Kuidas leida lahendust?

Ka probleemidest rääkimisel olen ma nagu keskmine eestlane ikka. Mulle ei meeldi enda muredest rääkides teistele probleeme juurde tekitada. Tahan ma seda või mitte, aga teadagi on rääkimine siiski parim viis probleemide lahendamiseks. Lõpuks jõudsin ka mina sellele järeldusele, et pean end rääkimiseni viima ning kuulajaks peab olema keegi, kes ei kuulu otseselt minu tutvusringkonda. Ühesõnaga kedagi täiesti erapooletut ning õnneks julgesin abi paluda psühholoogilt. Ääremärkusena tõden, et nagu enamik inimesi, kartsin ka mina seda sammu alguses astuda, kuid see on olnud mu elu üks parimaid valikuid. Ta küsis esimesena mu käest: „Mille üle sa praegu kõige rohkem muretsed ja kas sa saad seda olukorda muuta?”

Ladusin talle oma „mured” lagedale. Teemad ulatusid lähedaste terviseprobleemidest tööalase pinge ja koroonaärevuseni. Mäletan, et püüdsin esimese kahe minuti jooksul muretsemiseks erinevaid vabandusi leida, kuid siis märkasin ka ise, et midagi on pildil väga valesti. Muretsemine oli minu jaoks iseenesestmõistetav hetkeni, mil ta küsis minult järgmise küsimuse ...

„Kas ta palus sul selle üle muretseda?”

Täpsustuseks ütlen, et rääkisin hetk varem psühholoogile oma lähedase inimese terviseprobleemist ning sellest, kuidas see mulle muret valmistab. Ütlen ausalt, et päris kindlasti polnud ma selliseks küsimuseks valmis. See psühholoogi küsitud küsimus pööras hetkega mu senise elu pea peale. Seni olin küll muretsemist püüdnud sõnastada rohkem nagu teiste inimeste peale mõtlemist, kuid sain aru, et säärased vabandused polnud tegelikult tõepoolest kuidagi õigustatud.

Hakkasin lõpuks mõtlema selle üle, kas päriselt on minult kunagi keegi muretsemist palunud? Ei ... kui selleks just väga mõjuvat põhjust polnud. Sain aru, et väga suur osa asjadest, mille tõttu olen end elu jooksul kujundlikus mõttes „halliks muretsenud”, polnud üldse minu probleemid ning päris kindlasti ei pea ma nende asjade pärast mingit vastutust võtma. Vähemalt mitte nii kaua, kui keegi pole seda minult palunud ja mina palvet aksepteerinud.

Leppisime psühholoogiga kokku, et panen järgmiseks korraks iga päev paberile kirja kolm asja, mis mulle muret tekitavad. Olime põhjalikult analüüsinud läbi suure osa erinevaid aspekte, miks ma üldse millegi üle muretsen. Pakkisin need teadmised ning mõttekäigud kokku ja võtsin endaga tema kabinetist kaasa. Järgmine visiit toimus kuu hiljem ...

Loogikaga vabaduseni

Ütlen ausalt, et ega ma väga ei pingutanud iga päev kolme mure välja mõtlemisega. Endalegi üllatuseks seadsin kuu hiljem oma sammud psühholoogi juurde täiesti tühja paberiga. Nimelt muutusid kõik „mured” pärast eelmist visiiti nii tühiseks ning tundus, et aeg oli murevabaks eluks küps!

Nagu keskmisele eestlasele kombeks, tundsin end natuke siiski halvasti. Lihtsalt selle tõttu, et mulle anti ülesanne, aga ma ei täitnud seda. Õnneks juhatas mind kaine mõistus teadmiseni, et tegelikkuses on valge paber kõige positiivsem asi kogu muretsemise või selle puudumise juures.

Muretsemise õppetunnid

Võin ilmselt öelda, et mul veel vedas ning sain muretsemise sabast viimasel hetkel kinni. Lõplik loogiline seletus kogu toimunu osas jõudis minuni alles mõned kuud hiljem, kui kolleegiga sellel teemal juttu tuli. Jõudsime koos samale järeldusele, milleni olin jõudnud ka psühholoogiga: me lihtsalt võtame tihti põhjuseta vastutuse teise inimese probleemi osas, ilma et keegi seda meilt üldse paluks ja siis muudkui kannatame nii raskelt, et veri ninast väljas.

Siinkohal tsiteeriksin oma endist kolleegi, kelle tõde pani lõpliku punkti minu suurele muretsemisele: „Me arvame, et peaksime alati teisi inimesi parandama. Neid nende pahedest vabastama, valu ära võtma ja saame selle läbi ise paremateks ... Tegelikult on kõik vastupidine. Me kohtume elus inimestega, kellel on sarnased haavad. Aga mitte selleks, et üksteist parandada, vaid koos terveneda ja saada tervikuks jäädes ka iseendas tervikuna püsima.”

Enne kui lähed ...

Võta hetk ja mõtle, kas sinu mured on päriselt sinu omad. Kas sõber või lähedane on palunud sul enda pärast muretseda, et sellega oma päevi sisustad? Ehk lubad tal edaspidi otsustada, kas tema mure vajab üldse kaasmuretsejat ning kas see võiksid üldse sina olla?

Võid mind uskuda, et kui edaspidi oma „muresid” analüüsid, hakkavad sinu elus imed juhtuma!

Jaga lugu
Sekretar.ee toetajad:
Elis VaiksaarSekretar.ee ärijuhtTel: 5613 9851
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700