Autor: Tiina Lang • 11. jaanuar 2021

Rügada eluaeg samas valdkonnas või ametis, millest oled tüdinud, või otsida midagi muud? Õppida, omandada uusi kogemusi, panna end proovile? See tundub mõneti hirmutavana. Eriti siis, kui kord õpitud amet tundub turvalise ja mõnusana, mida võiks pensionini või ehk kauemgi teha. Siiski ei soovi ega valdavalt saagi kõik oma töises elus kulgeda mööda sama rööpmepaari. Pöörangud võivad olla vältimatud. Kui uute väljakutsete ja otsinguteni jõuatakse omaalgatuslikult, uudishimust elu ja teistsuguste valdkondade vastu, siis püsib hing optimistliku ja rahulolevana. Eriti, kui pole turjal laenukoormust, ega ole vaja enam lapsi majandada. Tõsi, kõrvaltvaatajad ei pruugi alati mõista, miks peaks loobuma kindlast palgast ja toredast positsioonist.

Just sellise valiku ― loobuda 21 aastat kestnud vaimselt pingelisest ja tempokast kontoritööst tegi Silja Joon, kes oma kahekordset ülikooliharidust rõhutada ei taha.

Tema leiab, et töösuhe on nagu igasugune muugi suhe. „Aeg-ajalt tasub mõelda, millised on minu väärtushinnangud. On need muutunud? Millised on tööandja tegelikud väärtushinnanagud? Sobivad need minu omadega? Kui väärtushinnangud on väga erinevad, siis selline suhe pole jätkusuutlik,“ tõdeb ta, leides, et mõistlik oleks teha karjääriplaan järgnevaks kümneks aastaks. „See ei kaota oma aktuaalsust vanusega. Hea on kuvada, mis rollis ma ennast näen. Kas kaaluda uut elukutset, teistsugust tegevustikku ja keskkonda või ühendada olemasolev millegi uuega?“ Tema hinnangul võiks olla karjääriplaan A kõrval ka plaan B.

Selle kõige eelduseks on eneseväärtustamine. „Pole loota, et keegi teine seda teeks. Integratsioonitöös olen vaadelnud kõrvalt põhjanaabreid soomlasi, kes peavad ennast väärtuslikuks ja see ei sõltu tööst, positsioonist, staatusest ega east. Pensionär ei tõmba õlgu kühmu, öeldes: „Ah, mis ütleja mina siin olen.“

Silja ise on teistsuguse hoiakuga. Avatud ja uudishimulik. Ta pole kaotanud ka õpihimu, sest ülikoolides õpitu on vananenud ja ühiskond muutunud, kuid end tuleb hoida ühiskonnaelu, uute vaatenurkade ja keskkondadega kursis. „Kaasaegne õpikeskkond, -eesmärgid ja -stiil on teistsugune. Samas annab õppimine julgust ja õpetab ennast väärtustama. Mõni amet tagataskus ei tee kunagi paha,“ sõnab Silja, kes ise õpib hetkel ühes ametikoolis praktilist eriala. Töötukassa on hea puhver, mis aitab elumuutusi teoks teha, niisamuti tööampsud.

Haarad parasjagu pakutavast

„Tööampse pakuvad mitmed töövahendajad ja samas tööandjad ise Facebookis. Need on nii-öelda turuvarblaste tööd. Veneaegset põlvkonda hirmutas väga, kui keegi läks turuvarblaseks. Uue põlvkonna inimesed ei kujuta ettegi, et peaks töötama 40 aastat ühes ettevõttes. See on välistatud,“ nendib Silja, nimetades, et tööampsud projektipõhise tööna on andnud talle endale väga hea ülevaate erinevatest organisatsioonidest. Ta saab kohe tagasisidet nii enda kohta kui samas seda ettevõttele anda.

„Olen teinud mitmesuguseid tööampse alates arheoloogilistest väljakaevamistest kuni pesumajatööni. Proovinud ameteid tööstuses, teeninduses ja kaubanduses. Olen olnud kassaaparaadi taga ja uhke, et hakkama sain. Tükk aega mõtlesin, et küll on raske töö. Olen olnud trükikojas abitööline ja Omnivas kõige tulisematel hetkedel ametis ettehelistajana. Sain tohutult keelepraktikat, rääkides telefonitsi pakisaajatega kümnes keeles. Kõik olid väga rõõmsad, et pakk lõpuks saabus,“ kirjeldab Silja erinevaid tööampse, meenutades, kuidas ta ühes ettevõttes pidi hommikul tegema aja peale 1200 võileiba, sest köögitöötajad olid haigeks jäänud ja kõik kontoriinimesed vuhkisid üheskoos süüa teha. Ta on olnud suurüritustel liikluskorraldaja ja veel nii mõneski rollis, haarates kinni parasjagu pakutavast, mis talle endale ajaliselt sobib. Sõites seejuures bussiga oma kodulinnast Pärnust Tallinna, kus tööampse valdavalt pakutakse.

„Olen palju töötanud koos tudengitega, kes räägivad oma lugusid ja kaalutlevad, mida on mõtet teha. Omavahel jagatakse soovitusi ja kogemusi, kuidas ühe või teiste tööandja juures meeldis. Osade tööampsude tegijad otsisidki meeldiva ja kena kohtlemise põhjal püsivat töökohta,“ avaldab Silja, kes suhtub erinevatesse töödesse eelarvamuseta, kuid huviga näha ja teada saada, kuidas toimib organisatsiooni sisemine elu. Tema peab tööampse tööharjutuseks, mis on ajendanud teda teistmoodi mõtlema, kasvõi näiteks sellelegi, palju tunni eest tasu makstakse.

Tööampsud ja paindlik elustiil

„Minu põlvkonna inimesed on paljuski staatuses kinni. Kui ma olen olnud keskastme juht ja kontoritöötaja, siis on justkui häbiväärne midagi lihtsamat teha,“ sedastab Silja, tunnistades, et tal kulus kaks aastat, et oma kahekümne ühest tööaastast ühes asutuses üle saada, kus ta oli muutunud juba masinavärgi osaks. „Alles seejärel hakkasin uusi võimalusi nägema. Tööampsud aitasid, sest järsku märkasin, mismoodi käib elu väljaspool kontoreid ja kuidas ühiskond on muutunud, kuigi ma lugesin meediat ja olin justkui kursis.“

Ühtlasi pani ta tähele sedagi, et inimesed töötasid ametikohtadel, kus nad polnud üldse rahul, ent hoidsid sellegipoolest tööst iga hinna eest kinni. „Kuigi kõik käis närvidele ja inimene oli sellest haige. Leidsin tohutul hulgal ka endasuguseid, kes otsisid iseennast.“

Silja arvates on oluline välja selgitada, missugust küllust keegi vajab. Rahalist või ajalist? Kas saad ennast välja puhata, värskes õhus liikuda? Kontoris küürutamine pole tema meelest jätkusuutlik, peab otsima liikuvamaid tegevusi. Küsimus on ka elamise standardites. Millest rõõmu tuntakse? „Väiksemad paikkonnad on töises mõttes kõhnemad, aga elutempo on seal vaiksem. Tuleb otsida endale sobilik nišš ja osata erinevates süsteemides liikuda,“ soovitab Silja, kes oli endale kogunud vajaliku rahalise varu, et võiks aastaks end vabaks võtta. Osaliselt põhjusel, et olla abiks töiselt koormatud tütrele ja pühenduda lapselapsele. Ühtlasi soovis ta oma ellu paindlikkust ja rohkem rõõmu.

Kümme ametit ja elukestev õpe

Silja täheldab, et turvaline töökoht, millest inimene kinni hoiab, kuigi peaks edasi liikuma, mõjutab tervist. Seetõttu peab mugavustsoonist välja tulema, kuigi see on väga raske. „Justkui tõmbaks stepsli seinast välja, aga siis tekibki kohe vajadus õppida ja endale ühiskonnas oma koht otsida, ent see võtab aega.“ Eriti tuleb end koolitada ääremaadel elavatel inimestel, kes peavad oskama kümmet ametit.

„Elukestev haridus on tervitatav, eriti vananenud haridusega inimeste puhul, et oleks oskust näha erinevaid süsteeme, teistsuguseid organisatsioone jms. Saad otsida, millega ühiskonda panustada ja kust hankida kogemusi,“ rõhutab Silja, soovitades mõelda, kuidas paindlikumalt elada, sest kaalukausil on tervis.

„Eesti inimesed identifitseerivad ennast töö kaudu. Inimese väärtushinnangud ja arusaamine iseendast on seotud tööga. Ta ei ole justkui midagi väärt, kui ei käi tööl, vaid õpib.“ Silja on märganud, et osad inimesed mõtlevad: „Jõuaks kindlas kohas töötada pensionieani.“ Mõni teine seevastu adub: „Kuidas ma saaksin pensionieas midagi teha ja mul oleks mingisugune huvi? Võiksin midagi toredat veel õppida ja panustada, aga tasuks pensionieast edasi mõelda, et olla ka siis tegevuses. „Pead olema ise aktiivne ja otsima endale väljundeid.“

Tööampsud õpetavad lisaoskuseid

Üliõpilane Rebecca Kiibus on teinud tööampse kooli kõrvalt pea neli aastat, töötades hetkel töövõtulepinguga ühes rendikelneriteenust pakkuvas firmas. Tema arvates on tööampsuna tehtava töö tasu suhteliselt hea, mistõttu on inimesed sellest ka huvitatud. Kuna praegune firma on keskendunud toitlustusele, siis on see andnud talle võimaluse lisaoskuseid õppida.

„Minu praeguses firmas saab iga uus tulija oma mentori ja pidevalt õpetatakse midagi juurde. Saab teha lühemaid ja pikemaid tööpäevi, arvestatakse isiklike vajadustega, kui on vaja näiteks varem ära minna vms,“ nimetab ta iseendale olulisi aspekte, olles ettekandjaks erinevatel üritustel, kus toitlustust vajatakse. Olgu selleks konverentsid, pulmad, peod vms ettevõtmised. „Tööampsud on väga mõistlik võimalus. Tudengina saan ma ise teha endale töögraafiku lähtudes sellest, kellena, kus ja millal ma töötada saan. Lisaks pakub see koolile vaheldust ja teenistust.“

Kommenteerib töövahendusbüroo CV Pluss juht Marek Sauber:

Kuidas on suhtumine tööampsudesse ja inimeste valmisolek neid teha ajaga muutunud?

Meile saadaoleva statistilise info põhjal on tööampsude vajadus ajas vähenenud. Seda on tinginud ka riikliku järelvalve tugevdamine, et ei maksta ümbrikupalka, teisalt on statistiliselt üldine palgatase kasvanud, mis kaotab tööampsude vajaduse.

Millises valdkonnas enim ajutist tööjõudu vajatakse?

Ehitusvaldkond on olnud läbi aegade üks põhilisemaid, kus ajutist tööjõudu kaasatakse, ent samuti põllumajandus ning erinevad abistava loomuga töövaldkonnad nagu lapsehoid, eraõpetajad jm.

Kui aktiivselt inimesed lühikesi töövõimalusi kasutavad?

Arvestades viimaste aastate trendi, siis valdavalt otsitakse püsivat tööd, kuid ka lühiajalise töö otsimise osakaal on viimasel ajal kasvanud. Ollakse rohkem valmis vastu võtma ka lühikese loomuga ja ajutisi töid. See trend on tõenäoliselt tingitud sellest, et konkurents kvaliteetse tööjõu turul on kasvanud, kuna majandusolukord on muutunud niisamuti nagu tööd vajavate inimeste hulk.

Teadmiseks:

Eesti Töötukassa lubab alates 1. septembrist töötuna registreeritud inimestel põhitöö otsimise kõrvalt teha ajutist tööd ilma, et töötuna arvelolek lõppeks. See võimaldab tööotsijatel olla erialaselt aktiivne. 1. septembrist jõustunud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muudatus teeb väikeste tööotste tegemise lihtsamaks ja riskivabamaks eeldusel, et inimene räägib töötukassaga oma töö kestuse ja mahu eelnevalt läbi. Loe pikemalt Töötukassa pressiteatest.

Allikas: tööelu.ee