Autor: Sekretär.ee • 12. veebruar 2021

Kui me oleme nii-öelda heas vormis – meie tervis ning tegutsemisvõime on hea – siis on meil nii füüsilisi, psüühilisi kui ka sotsiaalseid eeldusi hakkama saada enda jaoks oluliste ja vajalike igapäevaste tegevustega: õppimise, töö, harrastuste, lähedaste eest hoolitsemise ja muuga.

Iga tegevus nõuab panustamist, seega on koormus normaalse elu osa ning eesmärgiks ei ole ilma koormuseta töö või tegevus. Sobiva koormusega töö võimaldab jagada oma sisemisi ressursse piisavalt nii töö kui vaba aja vahel. Inimene vajab õiges suhtes nii koormust, pingutust kui ka puhkust.

Meid ümbritsev keskkond mõjutab tegutsemis- ja töövõimet kas positiivselt või negatiivselt. Samuti on erinevad inimesed - kellele meeldib puhkepauside ajal ennast ümbritsevast välja lülitada, kellele meeldib seltskonnas aega veeta. Ka vanus, oskused ja kogemused mõjutavad seda, kuidas erinevad tegurid töös meid väsitavad või energiat annavad. Mis ühele lihtne ja tavaline, nõuab teiselt korralikku eneseületust.

Millist koormust tuleb tööelus jälgida ning vajadusel parajaks „timmida“?

Füüsiline koormus

Eelkõige mõistetakse füüsilise koormuse all pingutust, mis mõjutab luu- ja lihaskonda, hingamis- ning südame- ja veresoonkonna organeid. Tööasendid, -liigutused, liikumine ja jõu kasutamine peaksid olema inimese jaoks sobivad, et vältida liigset füüsilist koormust. Oluline on ka õige valgustus, temperatuur ning liigse müra puudumine.

Liiga suur koormus võib väljenduda töötaja negatiivsete tunnete, vaevuste, haiguste ning äärmuslikel juhtudel töövõime vähenemisena. Tööandja kohustus on tagada ergonoomilised ja töötajate tervist hoidvad töötingimused ning kui tundub, et töö tõttu on tekkinud füüsilisi vaevusi, siis tuleks koheselt ka juhti teavitada ning sobivamad tingimused kujundada. Ka istuva töö puhul võib tekkida mitmeid füüsilisi pingeid: kaela-, selja-, randmevalud, silmade väsimus, energiapuudus jm. See kõik mõjutab, kui palju on meil jaksu peale tööd, et tegeleda enda jaoks toredate tegevustega ning hoida nii elukvaliteeti.

Psühhosotsiaalne koormus

Psühhosotsiaalne keskkond koosneb töö juhtimisest ja organiseerimisest, koostööst, suhtlemisest ja suhetest ning üksikisiku käitumisest kollektiivis. Nende pinnalt kujuneb meeskonnas või organisatsioonis kultuur, õhkkond, normid ja väärtused ning töö sisu.

Sobiva koormusega ning meeldiv töö motiveerib ja pakub rahulolutunnet. Inimesed taluvad hästi ka ajutist töökoormuse tõusu, kui sellele järgneb rahulikum periood.

Üheks suurimaks psühhosotsiaalseks koormusteguriks tänapäeva tööelus on muutused. Kuna vältida neid on praktiliselt võimatu, siis peaks tagama, et töötajad saaksid võimalikult palju iseenda tööd puudutavates otsustes kaasa rääkida ning teatud asju ise otsustada.

Psühhosotsiaalse koormuse juures on hakatud rääkima ka eetilisest koormusest. See on olukord, kus töötaja tõekspidamised ja väärtused lähevad vastuollu sellega, mida ta oma töös tegema peab. Kõige sagedasem eetiline koormus seostub ressursside puudusega: näiteks pole piisavalt aega või materiaalseid vahendeid, et oma tööd teha nii hästi kui ise õigeks pead. Kui töötada pikka aega vastuolus iseenda põhimõtetega, kasvatab see riski läbipõlemisele.

Seadus kohustab tööandjad hindama psühhosotsiaalseid ohutegureid ning tegutsema nende vähendamise ja ennetamise nimel.

Kognitiivne koormus

Kognitiivsest koormusest on meil alles vähe räägitud, kuigi seda põhjustavad tegurid on juba ammu tööelu igapäevane osa: infotulv, häirivad tegurid, mis katkestavad töö, ajasurve, pidev uue õppimise vajadus jm. Kuna suur osa inimestest töötab tänapäeval arvuti taga erineva infoga, siis tuleks kognitiivsele koormusele senisest suuremat tähelepanu pöörata. Suur roll on info süstematiseerimisel ja töökorraldusel organisatsioonis: kuidas infot jagatakse, millises mahus ja kanalites, millised on kombed – kas kolleege võib igal hetkel häirida või on olemas teatud reeglid jne. Eesmärgiks on vältida liigset infomüra ning ebavajalikke töökatkestusi, mis pead koormavad.

Sageli inimesed küll märkavad kerget ebamugavust või vaevust, aga ei pööra sellele tähelepanu. Mõeldakse, et küll läheb üle või et ma saan hakkama. Tegelikult tuleks probleemidele reageerida koheselt, sest mida kauem see juurdub, seda keerulisem on seda hiljem lahendada.

Juhid peaksid kindlasti hoidma kätt pulsil oma meeskonnaliikmete töömuredel. Kui inimene ise ei kurda, siis tasub jälgida, kas töötaja käitumises on tekkinud muutusi – näiteks esineb unustamist, vigu, ärritust, motivatsioonipuudust - , aga ka füüsilisi probleeme – inimene kurdab peavalu, paistab, et tal on valuaistinguid, lihaspingeid vm. Sellistel juhtudel tuleks inimesega rääkida, pakkuda talle abi või muutusi tööülesannetes. Kaasata saab ka spetsialisti, näiteks töötervishoiu arsti, tööpsühholoogi vm. Inimestest tuleb hoolida!

Allikas: tööheaolu blogi.