Autor: Sekretär.ee • 15. märts 2021

Eesti keel kui rahvuslik aare

14. märts oli emakeelepäev. Meie emakeel on eesti keel. Aga kui sageli me mõtleme sellele, milline väärtus on nendel omakeelsetel sõnadel, mida me iga päev oma keelel keerutame ja kuuldavale toome? Äkki on keel midagi enamat kui lihtsalt suhtlusvahend?

Autor: Pixabay

Eesti keel on sügavate juurtega, oma struktuurilt ja ülesehituselt täiesti erinev indogermaani keeltest. Keegi ei tea, kui kaua seda siin pisikesel Eestimaal räägitud on. Me teame, millised kultuurid on siin eksisteerinud – Kunda kultuur, kamm- ja nöörkeraamikakultuur jne –, aga keel ja arheoloogiline kultuur ei ole ajaloos alati võrdusmärgiga. Kultuur võib rännata eraldi ja keel võib levida kultuurist sõltumata –alati pole isegi inimeste liikumist vaja (mõelgem kasvõi inglise keele levikule praegusaegses maailmas).

Oma ja võõras eesti keeles

Me ei tea, mis keeles rääkisid Kunda kultuuri inimesed. Või tegelikult teame: protoeuroopa keeles. Me lihtsalt ei tea, kuidas see keel kõlas, kuigi üksikud sõnad sellest on ilmselt säilinud ka eesti keeles, näiteks meri. Samuti kohanimi Peipsi ja Võrtsjärve esimene pool. Kunagi olid need kindlasti tähenduslikud sõnad … Nimi on säilinud, tähenduse oleme unustanud.

Aga see näitab midagi väga olulist. Ükskõik, millal meie läänemeresoome esivanemad siia saabusid, me ei tulnud siia platsi puhtaks lüües. Eesti on erandlik sellegi poolest, et siin on erinevad kultuurid eksisteerinud pikka aega kõrvuti, aeglaselt kokku sulades ja teineteist täiendades. Võib-olla tuleb see rahumeelsus meie sisemisest olemusest? Meie keelest, mis loob meie maailmapildi? Võib-olla just sellepärast me olemegi suutnud ajaloo tormides ellu jääda?

Keelel on palju funktsioone

•Keel on kultuuri kandja. Enamasti kaob koos keelega ka sellel põhinev kultuur.

•Rahvuslik identiteet põhineb samuti keelel – vähemalt eestlaste puhul on see nii. Koos keelega kaob ka rahvus.

•Sõnad on sümbolid ning nende abil me mõistame ja tõlgendame ümbritsevat maailma. Kui kaob keel, kaob ka sellel põhinev maailmapilt.

Meil pole mingit põhjust oma keele pärast häbeneda. Mõned aastad tagasi juhtusin kuulma, kuidas lõpukirjandit kirjutanud abiturient kurtis, et eesti keeles pole võimalik oma mõtteid väljendada. Et inglise keeles kirjutaks ta nagu Nobeli kirjandusauhinna laureaat, aga eesti keeles on see võimatu. Eesti keel on ju nii piiratud väljendusvõimalustega!

Milles seisneb eesti keele rikkus?

Esimesel hetkel lõi see mind tummaks. Eesti keel, mille sõnavara rikkus on tohutu tänu murrete segunemisele, mille väljenduslaad suudab esile tuua väga peeneid tähendusvarjundeid ja mida nii mõnigi välismaalane on võrrelnud laulva ja heliseva haldjakeelega … Jah, keel võib rikas olla, aga kui inimene ise pole rikka keelega, siis on see otsekui maasse peidetud varandus. Inimese keele teeb rikkaks sõnavara ja oskus neid sõnu lauseks seada.

Ma arvan, et emakeelepäev on kõige õigem hetk küsida endalt, kui rikas on minu keel. Kui suur on mu sõnavara, kui helisev mu keelekasutus. Muidu võib juhtuda, et me oleme nagu need, kes kõnnivad keset kullasära, ise kurtes, kui vaesed nad on. Eesti keel on eestlaste rikkus – meil endal tuleb vaid natukene vaeva näha, et see üles korjata.

Allikas: toimetaja.eu

Jaga lugu
Sekretar.ee toetajad:
Elis VaiksaarSekretar.ee ärijuhtTel: 5613 9851
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700