keelenõu

14. märts oli emakeelepäev. Meie emakeel on eesti keel. Aga kui sageli me mõtleme sellele, milline väärtus on nendel omakeelsetel sõnadel, mida me iga päev oma keelel keerutame ja kuuldavale toome? Äkki on keel midagi enamat kui lihtsalt suhtlusvahend?

Üldtuntud väljendite ehk klišeede kasutamine tekstides pole iseenesest halb ega ka vale. Kui miski on populaarne, siis järelikult see meeldib inimestele. Kehv asi ei saagi ju moodi minna. Aga kas see ikka on alati nii?

E-kirjades kehtivad kõik tavalised eesti õigekirjareeglid, seal hulgas ka komareeglid. Seetõttu võib tunduda, et mis seal siis ikka keerulist, on ju need reeglid juba kooliajal selgeks õpitud. Ometi leidub meilides endiselt väga palju kirjavahemärgivigu.

Sõnavalik ja kirjavahemärgi kasutamine võib teinekord lause sisu täielikult muuta. Eriti oluline on teksti üheselt mõistmine tööalastes ja ametlikes tekstides.

E-kirjad on asendamas tavapäraseid „ametlikke kirjaplanke“. See sõltub muidugi organisatsiooni tegevusalast ja sektorist, kuhu organisatsioon kuulub. Siiani võib kohata suhtumist, et nn ametialased kirjad on nagu isiklikud ja nende koostamisel ei pea lähtuma kirjastandardist ja elementide vormistamine pole oluline, kirjutab Tallinna Majanduskooli sekretäritöö valdkonna juhtivõpetaja Janne Kerdo.

Emakeele Seltsi keeletoimkond on vastu võtnud järgmise otsuse: „Pidada ühe eseme, olendi või nähtuse kaht aspekti tähistavates sidekriipsuga rindliitsõnades võimalikuks nii senise normingu kohast mõlema osa käänamist kui ka muude liitsõnade eeskujust lähtuvat esiosa käänamata jätmist.“