Autor: Hanna Jõgi • 9. juuli 2021

On mitmeid üsnagi automaatseid vigu, mida me suheldes kõik rohkem või vähem teeme ning millega kogemata oma vestlusi tegelikult saboteerime. Järgnevaid „klassikalisi“ vigu lugedes tasub mõelda, milliseid eksimusi, millistes olukordades kõige sagedasemalt ise kipud tegema. Nii õpid sarnaseid situatsioone tulevikus paremini vestluse käigus märkama ja sealt edasi teadlikumalt enda reaktsioone juhtima.

Klassikalised vead vestlustes:

Eeldamine

Kui sageli eeldame, et me saame juba poole lause pealt aru, mida vestluspartner öelda tahab või mõtleb? Vahel ei jõuta isegi küsimust või lauset lõpuni kuulata, enne kui juba vastama asutakse. Selle asemel, et lasta rahulikult teisel osapoolel rääkida või küsimuse korral isegi selle taust lahti selgitada, hakatakse juba rääkima või vastama.

Tihti tõlgedame aga vestluspartneri mõtteid läbi oma enda kogemuste ning kanname oma mõtted ja tunded nende olukorrale üle, ilma selle õigsust kontrollimata. Kuigi oleks tore endale ettekujutada, et oleme mõtetelugejad, siis enamasti tekitab selline eeldav kuulamine suurel hulgal vääritimõistmisi.

Siia alla kuuluvad ka sellised kuulamisega seotud käitumismustrid nagu lausete lõpetamine, mõttepauside korral sobivate sõnade pakkumine, et vestluspartner kiiremini oma mõtte lõpetaks (et saaksime juba oma arvamust avaldama hakata) jne. Kuigi teatud inimeste puhul (näiteks keelebarjääri korral) võib tõesti olla vajalik neile sõnade pakkumisega abiks olla, siis üldjuhul tuleb lihtsalt aktsepteerida, et mõned inimesed vajavad eneseväljendamiseks veidi rohkem aega.

Kui märkad, et kipud teistele oma jutuga “sisse sõitma” enne kui nad oma laused lõpetada jõuavad, siis tuleb hakata lihtsalt oma kannatlikkust treenima. Lisaks on abiks täpsustavate küsimuste küsimine ja peegeldav kuulamine, sealhulgas kuuldust omapoolse kokkuvõtte tegemine ning sellele kinnituse saamine.

Hinnangute väljendamine

Meil on kõigil oma kogemused ja väärtused, mis moodustavad justkui meie kuulamise filtri. Sageli me isegi ei märka, et „filterdame“ kuuldut ja reageerime vastavalt oma sisemisele mustrile, andes kiirelt esmase info pealt hinnanguid.

Vaatenurkade erinevuse korral võib vestlus kergesti muutuda vaidluseks, kus kummagi osapoole eesmärk ei ole enam ammugi teise poole mõistmine ja kuulamine, vaid teise veenmine oma seisukohas.

Selle vea alla liigitub ka teise osapoole mõtete ja lahenduste kritiseerimine, ilma täpsustavate küsimusteta. Aga viga ei ole ainult negatiivselt reageerimine, vaid sageli mõjub vestlust tõkestava kuulamisena ka liiga kiire positiivne reageerimine (näiteks takkakiitmine või idee ülistamine).

Ettevaatlik tasub olla ka oma kalduvusega hakata ise olukorda analüüsima, selle asemel, et läbi avatud küsimuste oma vestluspartneril seda teha lasta.

Nipp, mida saab soovitada, on hoida ennast uudishimulikkuse seisundis, isegi ei ole nõus teise poole seisukohaga. Ja mõelda ja öelda stiilis: „See on huvitav vaatepunkt. Ma ei olegi kunagi sellele täpselt nii mõelnud. Räägi täpsemalt, mida sa mõtled.“

Lahenduste pakkumine

Üldjuhul ei mõelda soovituste ja nõuannete jagamisega vestluses midagi halba, vaid soovitakse vestluspartnerile abiks olla, kuid see mõjub jutuajamises siiski suhtlemistõkkena. Ehk vestluspartner peab ennast kohandama saadud soovitustega ning ei saa enam niisama vabalt oma mõtteid väljendada. Seda ja eeldamise kuulamisviga kombineerides, muutub lahenduste pakkumine eriti saboteerivaks käitumismustriks

Kuna juhid on ehk tavapärasest rohkem „programmeeritud” probleemide lahendamisele, siis nende mõte liigub veel eriti suure kiirusega lahenduste otsimisele teekonnale. Enamasti on spetsialistist juhiks arenenud või mikrojuhtimisele kalduvatel inimestel (või ka laiemalt võttes lihtsalt varasemat kogemust omades) suurem harjumus rohkem nõu anda.

Kuna juhtide puhul tuleb mängu ka võim, siis nemad võiksid olla eriti ettevaatlikud nõuannete pakkumisena, kuna soovitusi võidakse tõlgendada kohustusliku tegutsemisviisina või käsuna teha vastavalt ülemuse nägemusele. Äärmuslikel juhtudel kujundab juhi harjumus kõik „õiged vastused“ ette öelda töötajates õpitud abitust, kus inimeste initsiatiiv ja iseseisev mõtlemine oluliselt väheneb.

Jah, kui otsesõnu küsitakse nõuannet või kogemust, siis on igati sobiv seda jagada. Kuid isegi sellisel juhul võib olla kasulik enne küsida vestluspartneri enda poolt mõeldud lahenduste kohta. Aitab ka see, kui küsida luba oma soovituse pakkumiseks.

Vahel kuuldes end alustamas lauset sõnadega: „Sa peaksid … (tegema midagi)“, reageerin tavaliselt sellele kiirelt naerupahvatuse ja lausega „Sa ei pea midagi!“ Tasub harjutada ennast ümber ja alustama oma soovituse andmise lauset teisiti, näiteks „Üks võimalus on … (teha midagi)“. See viitab sellele, et lahendusi on erinevaid.

Ebamugavuse vältimine

Kõik vestlused ei ole paraku meeldivad ning ikka ja jälle tuleb ette olukordi, kus tunneme ennast kuulajana ebamugavalt. See võib olla tingitud sellest, et kuuldu tekitab mälestusi ja emotsioone seoses mõne enda sarnase kogemusega või tekitab kohmetust näiteks tagasiside vastuvõtmine.

Sellistes olukordades võib tekkida kiusatus teemat vahetada näiteks läbi selle, et hakkame meenunud kogemust kirjeldama või vestluspartneri poolt öeldut pisendama. Selline käitumismuster viib aga fookuse teiselt osapoolelt tegelikult ära ning tekitab tunde, et tema „lugu“, tagasiside, mõte vms ei olnud oluline.

Teise inimese emotsioonide ja emotsionaalsusega toime tulemise suutlikkus on inimeseti väga erinev. Tugevalt emotsionaalsete vestluste puhul võib lihtsasti tunne, et selleks et tekkinud ebamugavast olukorrast pääseda, on vestluspartnerit vaja rahustada, lohutada või taas tähelepanu mujale juhtida.

Hea kuulaja ei kuula, mitte ainult sõnu, vaid ka emotsioone ja seda mis on sõnade taga. Ja emotsionaalsus vestluses on üks olulisemaid märke, et teema on teise osapoole jaoks tähtis. Teema vahetamine ainult tekitab mittemõistmise ja olukorra mittelahendamise tunnet juurde. Kasulikum on vestluses teisele anda ruumi tunnete tundmiseks, neid aktsepteerida ja ka tagasi peegeldada.

Vaikusekartus

Inimeste vaikuse taluvuslävi on väga erinev ning eelkõige jutukamatel meist kipub “valusa vaikuse” korral ärevuse tase kiiresti tõusma ja tekib vajadus vaikus ebamugavuse vältimiseks kiiresti oma mõtteavalduste, lugude või vahel ka lihtsalt vadistamisega ära täita.

Enamikele inimestele meeldib endast rääkida, mistõttu oma lugude rääkimine ei pruugi olla seotud ainult ebamugavate emotsioonidega vestluses, vaid seda teeme ka (kogemata) täiesti neutraalsetes vestlustes nö. jutujätkuks. Samas kui teine vestluse osapool oleks vajanud seda mõttepausi, et oma mõtteid korrastada.

Hea kuulaja suurepärane oskus on küsida täpsustavaid ja rääkijat mõtlemapanevaid küsimusi ning võti on neid mõtte pause mitte karta, vaid lasta vaikusel olla. Öeldakse, et paus kannab naeratuse. Hea kuulaja hoiab fookuse rääkijal, mitte enda mõtetel või nende jagamisel.

Suurepärased suhtlejad on enamasti head kuulajad, kes väldivad teadlikult või alateadlikult jutuajamisi saboteerivaid vigu. Kui tundsid ennast mõnes punktis ära, siis loodetavasti oskad nüüd tulevikus endale õigel hetkel „stopp” öelda.

Allikas: personalidisain.ee