Autor: Ruti Einpalu • 21. juuli 2021

Lõpuks sai teoks minu jutuajamine Rasmusega. Ma alustasin seda coachingu küsimusega: „Kui sa mõtled oma tööle VHK Keelpilliorkestriga, siis mis on sinu jaoks hea tulemus?“ Ja sealt see jutt siis veeres. Loe lõpust ka orkestriliikmete arvamusi. Rasmus rääkis nii:

Huvitav küll, aga minu jaoks on minu töö hea tulemus hoopis muusikaväline – et noored muusikud tunneksid ennast hästi. Et nad saaksid sellest pingutusest, mida me iga päev teeme, kas just õnnetunde, aga midagi taolist. Et nad saaksid midagi emotsionaalselt tagasi. Et kui me koos töötame ja see töö kulmineerub kontserdiga, siis pärast see nauding ja rõõm on see, mille pärast neid asju ikka ja jälle teha ja edasi liikuda.

Hea tulemuse juurde käivad minu jaoks paljuski teised kvaliteedid, mis on seotud inimeseks olemisega ja suhetega samaväärselt kui muusika ise. Võib öelda ka nii, et muusika on vahend.

Kokkukõla

Ma usun sügavalt, et me inimestena otsime eneseteostust, aga ennekõike kokkukõla teiste inimestega. Mistahes eluvaldkonnas. Eneseteostuse vajaduses võime me erineda, aga kooskõla ihkame me sarnaselt. Ühisel lainepikkusel olemine, üksteise mõistmine, kokku saamine, kooskõlas olemine – see on vundament, millele me toetume. Võta see ära ja kõik hakkab lagunema.

Ma olen paaril korral katsetanud, et kutsun kokku oma ala kõige paremad tegijad ja panen nendest kokku nn „tiimi“, aga see tulemus ei pruugi mind rahuldada. Nad võivad olla küll absoluutselt parimad, aga kui nende vahel ei ole seda inimlikku klappi, siis kajastub see ka tulemuses ehk muusikas. Ja kui ma seda kuulan, siis ma ei ole rahul. On puud, aga metsa ma ei näe.

Mind huvitab meeletult inimene – nii need, kellega ma koos muusikat teen, kui ka need, kelle muusikat me mängime. Muusika on vahend jõudmaks inimeseni. Muusika on keel, mis kannab endas mingit sõnumit, mis on heliloojale olnud midagi nii olulist, mille edasiandmiseta ta ei ole saanud olla. Ja autorikontserte tehes me läheme pealispinna alla, see on tõeline süvenemine, kus helilooja maailm avaneb ja on lõputult huvitav.

Kohalolek ja eredad hetked

Eriline kontsert või mingi ere hetk kontserdil sünnib taas minu meelest muusikaväliste eelduste olemasolul. Peab juhtuma , et muusikud on totaalselt kohal ja nad suudavad mobiliseerida kõik ettevalmistatu. See on maksimaalne tähelepanu ja kõige kõrvalise ära heitmine. Seda täielikku kohalolu tajub publik, muide, erakordselt hästi. Vaid siis on muusikutel võimalus saada kätte oma tegelik potentsiaal. Ja tõesti – kõige tähtsam on kohalolu. Me anname üksteisele teatud impulsse, tekib kommunikatsioon täiesti teisel tasandil. See on põhiküsimus. See, et noodid ja partii on ära õpitud, on eeldus.

Oluline on panna ennast valmis. See on häälestumine. Need on rituaalid, traditsioonid, kokku kogenemine. Enne tähtsat hetke on oluline võtta inimesed kokku. Ma üritan tõmmata nad igapäevamuredest ja sekeldamisest välja, et me saaksime koos „sisse ja välja hingata“ ning ühes suunas vaadata. Oluline on luua atmosfäär neis endis enne, kui nad lähevad seda atmosfääri publikus looma.

Pingutuse olulisus

Pingutus on kõige alus. Nii hea tulemuse, kui enese hilisema naudingu. Siis toimub ka areng. Repertuaar peab olema hästi valitud – ülesanne peab olema ühtlasi pingutav ja samas mitte liiga üle jõu käiv. Kui ülesanne on liialt üle võimete, võtab see igasuguse isu ära. See näeb välja nii: pingutav ülesanne, teekond selle pingutava ülesandega, mobiliseerid ennast sellel kontserdi hetkel ja alles siis sünnib päriselt midagi. Midagi, mis on lihtsalt kirjeldamatult võimas.

Mis saab siis, kui inimesed ei ole hääles

Tavaliselt on see tajuda juba varem, näiteks lavaproovis. Nad on hajevil, tulevad jooksu pealt mingite muude murede ja mõtetega. Siis tuleb proovida neil fookust seada, keskenduda, vahel ka lihtsalt korrale kutsuda, lahti raputada.

Aga mõnikord toimub see häälestumine alles kontserdil. Ma seisan nende ette, publik on selja taga ja enne kui ma käed tõstan, ma vaatan neile kõigile silma ja siis toimub n-ö kohale tulemine. Kuid ka siis ei pruugi see tekkida. Mõnikord, kui ka see ei toimi, siis teen ma esimestes lugudes midagi täiesti ootamatut. Ma raban nad sealt mugavusest välja, välja nende automatismidest. See on raputus ning selle käigus võib isegi midagi nihu minna, aga see on ainult edasise nimel. Pärast läheb paremaks. Kehtib põhimõte – kui midagi juhtub või keegi eksib, siis see mobiliseerib ja toob meid jälle hetke tagasi.

Ja mõnikord see mul ei õnnestu ja ma ei inspireeru. Nad tajuvad seda kuidagi tänu oma empaatiavõimele. Ja siis tekib nendes motivatsioon ja nad proovivad ennast kokku võtta, et mina ei heituks.

Laval toimub pidev suhtlus ja energiavahetus millisekundite jooksul.

Usaldusest ja arenguvestlustest

Ma usun täienisti, et juht peab õppima oma inimesi tundma. Vaid tahtega oma inimesteni päriselt jõuda on see võimalik. Sina tunned neid ja nemad tunnevad sind. Ning sa tahad nende inimestega kokku kõlada ja koos olla. Tekib ühine ajalugu – rõõmud ja ka rasked hetked. Need hakkavad varem või hiljem kandma.

Ometigi päris kõigiga paratamatult sidet ei teki. On n-ö teine veregrupp. Ja tuleb ka lahkuminekuid. Alguses oli see mulle eriti raske ja ma elan selliseid hetki siiamaani üle, aga saan üha paremini endaga toime. Ma alati üritan neid avada ise avanedes, aga kui see ei õnnestu, siis tuleb leppida.

Pean oma noorte muusikutega vestlusi. See on koht, kus ma selgelt fokusseerin ühele inimesele, võtan tema jaoks aega, kuulan tema arvamust, ideid, mis talle meeldib, mis mitte. See on mulle suurepärane võimalus õppida neid paremini mõistma ja saada tagasisidet endale. Ja mõnikord ütlevad nad mulle ka raskeid asju. Asju, mida ma ei taha kuulda. Ometi pean jääma avatuks ja selle kõik vastu võtma. Mulle on tähtis, et nad ütlevad ausalt, et nad ei kardaks mulle anda tagasisidet, et nad ei läheks lukku ja ma arvan, et nad julgevad ka.

Ma tahan, et nad tunneksid ennast olulise ja väärtustatuna ja et see kontakt muutuks tugevamaks. Lõppude lõpuks püsib kõik usaldusel.

Iga kollektiiv on oma juhi nägu

Juhi ümber koonduvad inimesed, kes tahavad temaga koos olla. Lõpuks sõltub kõik sellest, milline inimene sa oled ja mis energiat sa välja kiirgad. Sellest kiirgusest tekib atmosfäär, mille sa lood. See on sama igal pool. Olen märganud paljude muusikakollektiivide puhul, et juhi minekuga laguneb ka kollektiiv. Juhitüüp on oluline.

Selleks, et oma inimesi innustada, on ääretult tähtis, et ma ise seal ees kõige eredamalt põleksin. Kui olen ise innustunud, siis nakatab see ka teisi.

Igapäevane töö ja vead

Hiljuti lahkunud suurepärane dirigent Jüri Alperten on öelnud, et me teeme proovi tegelikult selleks, et harjuda üksteise vigadega. Et me tajuksime üksteist ja sealhulgas ka üksteise vigu. Kui ma mängin inimestega, keda ma tegelikult ei tunne, siis käib selline lõputu üksteise kompamine, mis ei soosi lõpuni vabakslaskmist.

Vigadest rääkides on oluline aru saada, millised on need vead, millest inimene ka ise aru saab. Enamalt jaolt ma usun, et kõik saavad aru, kui nad eksivad. Ja sa ei pea seda talle enam ütlema, sest ta on sellest juba aru saanud. Ülerääkimisest pole mitte mingit kasu. Paljugi läheb ise ajas paika, kui sa teed sama asja korduvalt läbi. Tähtis on, et inimesed tunnevad ennast turvaliselt. Me kõik eksime, mina ju ka eksin.

Oluline on see, et sa ei löö inimesi lukku oma märkustega, stress siinkohal ei vii sammugi edasi. Pingutus tuleb hoopis õigesti valitud ülesandest – et seal oleks väljakutse sees. Ma annan neile võimaluse ise jõuda lahendusteni ja ennast parandada.

Kui viga ikka kordub, siis ma muidugi ütlen. Sageli aitab nali, aga sel juhul on väga oluline teada, milline see inimene on ja kas huumor sobib temaga kokku.

Räägi vähem

Usun siiralt, et kõike ei pea alati sõnastama. Dirigendi puhul kehtib see, et mida vähem sa räägid, seda parem. Enamus kommunikatsioonist käib läbi kehakeele, läbi käte, läbi silmade, läbi meelte. Väga paljud asjad on sõnastamatud ja sõnastamine võib isegi vähendada nende kaalu või olulisust. Tihti annan sõnumi edasi muusikaväliselt, mingi visuaalse pildi kaudu või mingi inspireeriva loo kaudu. Märkuse edasiandmise oskus on väga tähtis. Tuleb hoida nende motivatsiooni anda endast parim ja saavutada selle kaudu üldine kooskõla. Muidu pole mõtet.

Kokku kasvamine ja areng

Ma teen nendega regulaarseid laagreid ja see kasvatab ikka sedasama kokkukõla nii muusikaliselt kui ka inimlikult. Laager võimaldab pikema aja vältel olla ühel lainel. See on võimalus kasvamiseks. Põhiline on ikka töö muusikaga, aga me teeme ka palju muud. Näiteks üksteise taju või usalduse harjutusi.

Lugejale inspiratsiooniks üks Rasmuse harjutus. Tee seda oma meeskonnaga.

Grupp istub mööda saali laiali nii, et kõik kõiki päris hästi ei näe. Ülesanne on selline, et kõik peavad korraga püsti tõusma nii, et mitte keegi märku ei anna. Kõik peavad tajuma seda situatsiooni ja üksteist nii, et kõik saavad sellest hetkest aru, et nüüd me teeme seda.

Alguses tekivad liidrid, kes võtavad vastutuse, aga mingil hetkel kõrvaltvaataja ei saa enam aru, kas ja kes see on. See nõuab väga suurt keskendumist ja pingutust. Sa pead hoidma oma meeled täielikult avatud, sest muidu sa ei tee seda ülesannet ära.

Igal kevadel lõpetavad osad orkestriliikmed kooli ja lahkuvad ja sügisel tulevad uued. Ei ole lihtne tulla seltskonda, kus on väga tugevad suhted ees. Ja see on teema, millele ma katsun eraldi tähelepanu pöörata. Muidu on uustulnukatel väga keeruline sisse elada, omaks saada. Ma vestlen iga uue inimesega enne eraldi ja püüan neid ette valmistada. Alguses peavad nad ka ise pingutama, olema valmis kontakte looma ja olema avatud.

Usalduse kullaproov

Mõnikord juhtub kontserdil, et lugu hakkab lagunema. Siis tuleb üksteist välja aidata. Siis tuleb usalduse kullaproov välja ja ma näen, et me saame üksteisele loota, mina neile ja vastupidi, igatpidi. Ma näen, et nad tõesti annavad endast parima. Ja need on tõelised tänulikkuse hetked. Siis näen, et kõik töötab. Tulemuse kvaliteet sõltub inimsuhetest. Ja see kõik on väärt pühendumist.

Rasmus Puur (29) on juhtinud VHK keelpilliorkestrit 5 aastat. VHK Keelpiiliorkestris on 25+ liiget, neist noorimad 15 aastased ja sekka ka mõned vilistlased.

Mida orkestriliikmed ütlevad Rasmuse ja orkestri kohta:

👍Rasmus on andnud mulle armastuse klassikalise muusika vastu, eriti Eesti muusika vastu. Ja muidugi musitseerimise vastu. Ma oleksin ilmselt juba ammu pillimängu lõpetanud. Ta on avardanud minu maailmavaadet, süvitsi minemist. Tema mõju meile kõigile on nii suur, et sellest on raske praegu aru saada. Ta paneb mind tundma ennast hästi ja turvaliselt. Ja ma tahan olla parem, võib olla parem versioon iseendast.

👍Ta on tohutult heatahtlik ja empaatiline. Ta on innustav, inspireeriv ja sind isiksusena kaasav. Ta nagu saab aru, kes sa oled, isegi paremini kui sa ise. Ta arvestab sinuga. Tal on nii äge energia, et inimesed tahavad olla tema ümber.

👍Ta on otsustanud olla nii avatud, ehe ja aus, et sellega ta meid kaasabki. Me oleme nagu ühes rütmis hingav organism ja see on kandev ja toetav. Ta on eriline, tema vaimustumine kunstist paneb meid kaasa vaimustuma. Ta on nii vaimuerk, et kõIk muutub ümberringi vaimuerguks, isegi kultuurilugu ja ajalugu.

👍Ta on tiimimängija. Ja meil on selline õhkkond, kus me hoiame üksteist, me tahame üksteist aidata, see on nii hea klapp. Me kõik pingutame. Kui keegi ei pinguta, siis on seda kohe tunda. Siis me väsime ära. Aga siis me reguleerime ennast. Kui võrrelda meie varasema orkestriga, siis praegu on see nagu öö ja päev. Varem oli nii, et me läksime kohale, igaüks tegi oma asja ära ja me läksime lahku. Midagi erilist ei sündinud, oli igav kohustus.

👍Ta on kannatlik. Me oleme ju asjaarmastajad ja lisaks veel noored. Meil on omad tehnilised piirid. Kui me eksime, siis ta kunagi ei karista meid ei pilgu, kehakeele ega sõnaga. Ta ka sageli pigem ei anna meile tagasisidet, aga kuidagi ta teeb midagi, et ma ise tahan pingutada. Kui meil läheb kehvasti, siis ta võtab sellise hoiaku: „Mis seal siis ikka. Oli nii. Järgmine kord on uus võimalus.“ Mitte, et tal oleks ükskõik. Pigem on see selline lahtilaskmine. Ta julgustab meid edasi otsima, lugema, vaatama ja kuulama väärt saateid. Mõned laagrid on meil olnud näiteks telefonivabad, et keskenduda olulisele.

👍Kui Rasmus on inspireeritud, siis oleme meie ka ja siis tekib võimalus, et ka publik inspireerub. Mida keegi sealt saab, ei tea – näiteks hingehoidmist või midagi muud olulist.

👍Rasmus on andnud mulle teistsuguse suhtumise orkestrimängu ja ansambli mängu. Eelmistes kollektiivides on mul on olnud tunne, et muusikat teeb igaüks üksi. Nüüd on see teisiti. Kõike, mida me teeme, teeme hingega. Me jälgime väga tähelepanelikult üksteist, me oleme muusikas sees. Me ei mängi noote, vaid räägime lugu. Meil pole „vale noodi“ hirmu ja hukkamõistmise hirmu. On mõistmine. Kui sa jutustad publikule lugu, siis on palju lihtsam vaadata üle lavanärvist.

👍Me oleme inimestena nii lähedased, et meil on palju lihtsam lugeda üksteise kehakeelt. Ma suudan igaühega meist vestleda sügavalt kui me kahekesi jääksime. Järelikult suudan ma ka igaühega duot mängida. Kõik ühendused inimeste vahel on nii tugevad.

👍Varem ma pole tundunud nii selgelt, et olen dirigendiga ühes paadis. See on selline ühisloomingu tunne. Ta pole nagu õpetaja, vaid pigem juhendaja.

Me armastame seda muusikat ja seetõttu me armastame ka üksteist. Me oleme kasvanud kokku nii muusikaga kui ka üksteistega. Kumb oli enne, seda ei tea 👍.

Kirja pani Ruti Einpalu, PCC. Allikas: Ruti Einpalu blogi