Autor: Meeli Miidla-Vanatalu • 3. september 2021

Osaline töövõime ja puhkus

Mida õigupoolest tähendab osalise töövõimega töötaja puhkus? On see pikendatud põhipuhkus või on need lisapuhkusepäevad, mis töötajale antakse? Või on see lihtsalt osalise töövõimega töötaja põhipuhkus, mis on tavapärasest pikem ja millest 7 päeva hüvitamist on tööandjal võimalik taotleda n-ö riigilt? Millal tekib osalise töövõimega töötajal õigus 35-päevasele puhkusele?

Autor: Unsplash

Vastab Tööinspektsiooni peadirektori asetäitja Meeli Miidla-Vanatalu: Töölepingu seaduse (TLS) § 57 sätestab eelduse, et töövõimetoetuse seaduse alusel tuvastatud osalise või puuduva töövõimega töötaja iga-aastane puhkus on 35 kalendripäeva, kui töötaja ja tööandja ei ole leppinud kokku pikemas põhipuhkuses või kui seadus ei sätesta teisiti.

Seega on seadusandja ette näinud osalise töövõimega töötajale pikendatud põhipuhkuse, mitte lisapuhkusepäevad. Sellest tuleneb ka tõlgendus, et kui konkreetses ettevõttes või asutuses on juba kõigil töötajatel 35päevane või näiteks kollektiivlepingust tulenevalt 40päevane põhipuhkus, siis ei pea tööandja osalise töövõimega inimese puhkust veel täiendavalt pikendama, sest seadusega ettenähtud nõue on juba niigi täidetud.

Seaduse rakendamisel tekib segadus eelkõige sellest, et sotsiaalkindlustusamet hüvitab osalise või puuduva töövõimega töötaja põhipuhkusest 7 päeva riigieelarvest, kui tööandja seda taotleb. See tekitab tunde, et need puhkusepäevad on ülejäänud põhipuhkusest kuidagi eraldi. Kui selline tunne tekib, siis tuleb veelkord süveneda töölepingu seaduse esmasesse eesmärki – vähenenud või puuduva töövõimega inimene peab saama piisavalt puhata ehk pikendatud põhipuhkuse.

Seitsme puhkusepäeva hüvitamine riigieelarvest tuleneb aga riigi soovist toetada vähenenud või puuduva töövõimega inimeste osalemist tööturul ning mitte tekitada pikendatud põhipuhkuse nõudega tööandjatele täiendavat koormust.

Inimesel tekib õigus pikendatud põhipuhkusele juba samal aastal, mil ta on saanud otsuse osalise või puuduva töövõime kohta ning sellest oma tööandjat teavitab. Õigus kehtib kogu kalendriaasta ulatuses ehk isegi siis, kui tõend antakse detsembrikuus, on töötajal lõppeva kalendriaasta eest õigus saada juba 35päevast põhipuhkust (kui töösuhe on kestnud vähem, siis proportsionaalne osa).

Mõnikord küsitakse tööinspektsiooni nõustamisjuristidelt, et aga miks siis see tööandja, kes kõigile oma töötajatele võimaldab 35päevast põhipuhkust ei võiks anda vähenenud töövõimega inimesele veel lisaks 7 päeva, sest need maksab ju riik kinni. Keelatud sellised kokkulepped ja võimalused ei ole, kuid vähenenud või puuduva töövõimega inimene seda tööandjalt otseselt nõuda ei saa. Riigipoolne hüvitamine ei puutu seejuures asjasse.

Segadust on tekitanud seegi, kuidas käivad kokku töölepingu seaduse eeldus, et töötaja võib nõuda puhkust, kui ta on tööandja juures töötanud vähemalt kuus kuud, aga kui töötaja ja tööandja lepivad kokku, et töötaja jääb juba teisel töönädalal puhkusele, siis sotsiaalkindlustusamet on valmis kohe need esimesed 7 päeva riigieelarvest hüvitama. Kirjeldatud olukorras ei ole vastuolu seadusega, sest poolte kokkuleppel võib töötaja ka esimesel tööaastal varem puhkusele jääda ja sotsiaalkindlustusamet maksab pikendatud põhipuhkuse õigusega inimese eest seadusest tulenevalt 7päevase osa välja, olenemata, kas need 7 päeva on põhipuhkuse kasutamisel esimeses või viimases osas.

Täpsemat infot puhkuste kohta saab Tööelu portaalist ja puhkusetasu riigieelarvest hüvitamise kohta sotsiaalkindlustusameti kodulehelt.

Jaga lugu
Sekretar.ee toetajad:
Elis VaiksaarSekretar.ee ärijuhtTel: 5613 9851
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700