Autor: Triin Paavo • 22. september 2021

Kogemuslugu: juhi vaimne vorm ja läbipõlemine

PersonaliDisaini blogi ühes artiklis kutsus Marili juhte üles mõtlema oma vaimse vormi peale. Seekordses ariklis jagab enda kogemuslugu juhi vaimsest vormist ja läbipõlemisest PersonaliDisaini tegevjuht Hanna Jõgi.

Autor: Unsplash

Kui tihti mõtled juhina selle peale, milline on sinu vaimne vorm?

Mõtlen üsna tihti oma hetkeseisu ja vaimse vormi peale. Neid mõtteid on tihedamini siis, kui on pingelisem ja keerulisem aeg. Seda sagedamini tuleb enda seisundit tunnetada ja kontrollida.

Millal sina said aru, et nüüd peab oma vaimse vormiga tegelema?

Minu jaoks oli kahe aasta tagune kevad selline aeg, kus palju asju langes kokku ja sain aru, et põlesin läbi.

Kas tööstress ja läbipõlemine on üks ja seesama asi?

Ei ole. Stress on pikaajaline seisund, mis võib viia läbipõlemiseni, kui sellega mitte tegeleda. Läbipõlemine on pigem murdumine selle pinge all. Kui stressi seisundis on veel mõte ja tahtmine pingutada, siis peale seda kui „plõks“ ära käib, siis tekib ükskõiksus ja igasuguse motivatsioon midagi teha kaob.

“Stress on pikaajaline seisund, mis võib viia läbipõlemiseni, kui sellega mitte tegeleda. Läbipõlemine on pigem murdumine selle pinge all.“

Mida sellel perioodil mõtlesid või tundsid?

Ma olen tihti võrrelnud seda tunnet keskaegse piinamismeetodiga, kus iga ihuliikme külge on seotud hobune, kellele piitsa antakse, et see piinatava tükkideks rebiks.

Tegelikult on tagantjärele huvitav vaadelda just sellele murdumisele eelnenud perioodi ja tundeid-mõtteid, mis sel ajal olid. Eitamine. Häbi mitte hakkama saamise pärast. Enda süüdistamine. Enda piitsutamine. Mitteaktsepteerimine, et miski on paigast ära. Kapseldumine. Enda isoleerimine. Endale mitte iseloomulikult käitumine.

Loogiline samm oleks aeg maha võtta, aga ikka sunnid ennast pingutama – ikka rohkem ja rohkem. Alles hiljem ja vahel palju hiljem, tuleb taipamine, et kõik need kohustused ei ole tegelikult nii olulised, kui sinu vaimne vorm ja heaolu.

Kuidas sa taipasid, et miski on täiesti valesti?

Iroonia on tegelikult selles, et ma ise tegin nalja selle üle, et “mängin läbipõlemise piiri peal”. Arvasin siis, et olles piisavalt teadlik ja omades teoreetilisi teadmisi tööstressist ja läbipõlemisest, siis minuga läbipõlemine ei juhtu.

Täpset hetke ei oska öelda, mis viimase piisa karikasse andis. See oli komplekt – tööelu, kool, pere ja eraelu, muud kohustused. Igal juhul olin pikka aega ülepinge all olnud. Tajusin stressi ja seda, et palju on teha, aga mitte seda, et asi on nii kaugele jõudnud. Paraku hoolimata, et sellest et olin teadlik, ma reaalselt seda ära hoida ei suutnud.

Minu enda sõnastus oli see, et ühel hetkel “ma läksin katki“, mis minu mõttes tähendas endale tunnistamist, et mul on nii raske, et ma ei jaksa enam. Ehk et tegelikult põlesingi läbi.

“Tajusin stressi ja seda, et palju on teha, aga mitte seda, et asi on nii kaugele jõudnud.“

Eks mini-breakdown’e oli enne ka, millele ma ei reageerinud. Sa ju võitled sellega nii kaua kui vähegi suudad, aga ühel hetkel tuleb murdumine. Tihti ei olegi see midagi konkreetset, vaid lihtsalt justkui „kukud ära“.

Mis oli sinu esimesed sammud, kui tajusid, et oled läbipõlemise seisus?

Esimene samm, kui aru sain, oli see, et jäin koju nädalaks, võtsin aja maha. Naljakas kokkusattumus oli mu breakdowniga seoses. Murdumisest järgmisel päeval kaotasin oma kella ära. Ja mitu nädalat hiljem, kui ma olin suutnud natuke august ülespoole ronida, leidsin selle muru seest niitmise käigus üles. Ma olen ise seda kella kaotamist tõlgendanud sõnumina või märguandena: „võta aeg maha!!!!“

Mis selle nädala jooksul toimus sinu peas, kui kodus olid?

Nädalaga sain aru, et pean pikemas plaanis ka tempo ja aja maha võtma. Sest nii jätkates ja sellise tempoga kihutades, ma sellest välja ei tule.

Teisalt oli palju negatiivseid tundeid. Häbi ja läbikukkumise tunne, mitte hakkamasaamise pärast. Enesehaletsus. Tohutu jõuetus, sest sa ei tea, mida teha, ja sa ei näe augu põhjas olles KUIDAS sellest välja tulla.

Mis sind aitas ja millal hakkas muutus tulema?

Tegin palju vabakirjutamist (see et kirjutad ilma igasuguse filtrita üles kogu sisekõne, mis sinu peas toimub). Üritasin teha tänulikkuse harjutust. Jube raskelt tuli see. Nendel kõige mustematel hetkedel sa ei näe tegelikult mitte midagi positiivset, fookus on ainult halval.

“Nendel kõige mustematel hetkedel sa ei näe tegelikult mitte midagi positiivset, fookus on ainult halval.“

Võtsin ühendust oma perearstiga. Ja kasutasin sellest august välja tulemiseks ka tablettide abi. Mõnes mõttes läks mul siiski hästi, sest olen teiste juhtide kogemusi kuulnud, kes on pidanud ka haiglas tilgutite all olema, et raskematest kohtadest välja tulla.

Ma arvan, et reaalselt läks ikka mitu kuud, aga pikkamisi hakkasid värvid tagasi tulema. Õnneks langes minu läbipõlemine sinna perioodi, kui varsti tuli puhkus peale.

Kas oli moment, et nüüd olen jälle korras või pigem pead hoidma seda seisundit?

Oma vaimse vormi hoidmine on pidev protsess. Nagu hea füüsiline vorm – kui ikka trenni ei tee, enda eest ei hoolitse, siis varsti on väga raske isegi viiendale korrusele kõndida. Ja läbipõlemisega saad endale nagu kroonilise haiguse eluks ajaks külge, mida lihtsalt hoiad kontrolli all.

“Oma vaimse vormi hoidmine on pidev protsess.“

Ma ise arvan, et minu stressi- ja pingetaluvuslävi oli üsna kõrge ehk olin vaimselt heas vormis. Peale läbipõlemist on see piir oluliselt madalamale tulnud.

Mäletan, kui tulin läbipõlemisele järgnenud puhkuselt tagasi ja kippusin vanasse mustrisse tagasi – „kes palju teeb, see palju jõuab“. Aga üsna kiiresti sain aru, et tuttavad negatiivsed tunded ja mõtted tulevad uuesti pinnale.

Seda taluvusläve ja töövõime allapoole nihkumist tuleb lihtsalt aktsepteerida ja sellega arvestada. Endale esitatavaid nõudmisi tuleb viia realistliku(ma)le tasemele.

Sellest tulenevalt on oluline oma harjumuste, uskumuste ja mõtteviisi ümberharjutamine. Ilma selleta ei saa. Iseendale esitatavad ootused, endale tehtavad etteheited, iseenda teisejärguliseks panemine jne. Samas tajun, et tendents sinna vanasse mustrisse tagasi minna on ülitugev – oled alati asju nii teinud, sügavad vaod on sees ja alateadvus „võitleb“ uute mõttemustrite vastu.

Mis on täna teistmoodi kui 2 aastat tagasi?

Äratundmine, kiiremini ja teadlikumalt aja mahavõtmine.

Ma arvan, et ka sisekõne on muutunud leebemaks ja kaastundlikumaks.

Muutunud on ka see, et räägin sellest väga avatult. Iga kord kui räägin, siis tervenen jälle natuke või vähemasti endale tekivad uued mõtted.

Ma ei häbene oma kogemust. Ma julgen tunnistada raskeid hetki varakult oma lähedastele ja tiimile. Ilmselt on siin lisaks kogemusele ka oma roll sellel, et ühiskonnas räägitakse vaimsest tervisest rohkem ning see teema on normaliseerunud.

Olen oluliselt teadlikum asjadest, mida peaksin enda heaks veel tegema. Aga mida ma ei tee või pole veel jõudnud. Ehk arenguruumi on! Eelkõige just mõttemustrite ja uskumuste muutmise osas.

Mida see kogemus sulle õpetas?

Mulle meeldib mõte, et elus ei juhtu asjad mitte meiega, vaid meie jaoks. Olles piisavalt teadlik ja uudishimulik oma kogemuste suhtes, on neid võimalik kasutada ära nö. arenguhüppe platvormina. Ühel hetkel tuleb isegi ehk tänutunne sellise kogemuse suhtes.

“Mulle meeldib mõte, et elus ei juhtu asjad mitte meiega, vaid meie jaoks.“

See andis minu jaoks tõuke tegeleda iseendaga, väärtustada ennast rohkem. Kindlasti andis perspektiivi, mis on tegelikult oluline.

See kogemus raputas teatavaid uskumusi, mille üle varasemalt uhkust tundsin ja millel on küll oma positiivsed pooled, kuid teatud osas on vaimset vormi kahjustavad. Ma ei ole nendega tegelemisega veel ühele poole jõudnud, kuid see vähemalt tõi need pinnale, et nendega on vaja tegeleda.

Tunnetus oma piiride osas muutus oluliselt tervamaks. Hakkasin kiiremini ja paremini märkama oma tundeid ja mõtteid. Ja sellest tulenevalt ka veidi paremini reguleerima tempot ja pinget. Ma arvan, et see on teema, mille osas mul on endiselt õppida ja areneda, kuidas seda paremini teha.

Andis kogemuse, usalduse ja julguse rohkem toetuda ka teiste peale.

Paljud praktikad on minu igapäeva osaks saanud – nagu kirjutamine, tänulikkuse harjutamine ja ka oma ajajuhtimises olen parem.

Ma usun, et iseendaga sõbralikumalt ja heatahtlikumalt käitumine on ka selle olukorra positiivne tulem – ei piitsuta ennast nii kõvasti nüüd.

Millised mõtted või soovitused tahaksid edasi anda, kuidas juhid saaksid oma vaimset vormi hoida?

1. Kõige parem oleks vormi langust üldse ennetada. Oluline on teada nii endale iseloomulikke kui universaalseid märke (unetus, kerge ärrituvus jm tööstressi märgid), mis tööstressi ja läbipõlemisega seonduvad või mis viitavad, et vaimne vorm ei ole nii heas seisus, kui võiks või peaks.

Teadmisest üksi on vähe kasu, tuleb õppida neid ka ära tundma ja märkama. Siis on võimalik õigel hetkel jaole saada.

Läbipõlemisest taastumine on kindlasti keerukam, kui selle ennetamine, mistõttu tuleks sellele oluliselt rohkem teadlikult tähelepanu pöörata. Paraku sellest vajalikkusest saadakse tihtipeale alles hiljem aru.

2. Ära karda rääkida – jagatud mure on pool muret. Oluline on rääkida oma mõtetest ja tunnetest kellegagi ehk otsida väljastpoolt abi. Palju on neid, kes on olnud sarnases olukorras ja paljud neist pakuvad ka oma tuge näiteks kogemusnõustamise vormis.

Praktikas jääb silma see, et kuna enda peas keerlevad mõtted on nii hirmutavad ja ebameeldivad, siis sageli otsitakse kõikvõimalikke viise, kuidas neid tuimestada või ignoreerida, peaasi et ei peaks tegelema nendega. See võib olla alkohol või ka näiteks arutul määral trenni tegemine.

Nende lämmatavate tunnete allasurumine ei aita. Ühel hetkel leiavad nad ikka väljapääsu ja tihti üldse mitte mugaval hetkel.

3. Võta omaks mõtlemine, et sa väärid ise oma aega ja tähelepanu sama palju kui sinu töö, kohustused, meeskond ja kliendid. Võti on see, et tegeleda iseendaga, iseenda väärtustamisega. Mõistmine, et aeg iseendale ei ole varastamine, vaid investeering. Päris palju tuleb tegeleda enda mõttemustrite ja uskumuste kahtluse alla seadmise ja muutmisega. Sest kui sellega ei tegele, siis võid varsti ennast samast august uuesti leida.

Allikas: Personalidisain.ee

Jaga lugu
Sekretar.ee toetajad:
Elis VaiksaarSekretar.ee ärijuhtTel: 5613 9851
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700