Autor: Ruti Einpalu • 23. september 2021

Juhtidega vesteldes avaldan arvamust, et nende poolt algatatud muutus kohtas vastuseisu. Juhid teevad suured silmad ja väidavad, et nemad küll vastuseisu ei näinud, nende arvates läks kõik väga hästi ja visioon ja missioon on vastu võetud. Midagi muuta või arutada pole vajadust.

Märgata vastupanu või mitte?

Vastupanuga on nii, et sellega saab midagi peale hakata ainult siis, kui seda märgata. Mis juhtub, kui mitte märgata. Antud näite varal ei midagi muud, kui et visioon ja missioon kuuluvad juhtidele ja pole teiste asi. Ei ole pingutust, initsiatiivi ega vastutust. Ilmselgelt pole see soovitud tulemus.

Ignoreerida?

Mõnikord on juht liiga väsinud, et vastupanuga tegeleda. Lihtsalt – pole ressurssi. Ja ta otsustab ignoreerida vastupanu. Võib olla pole see teema ka piisavalt oluline, et sinna energiat panna. Võib-olla ei oska sellega ka midagi ette võtta.

Juhtimises tähendab vastupanu ignoreerimine endale pettepildi loomist – tõenäoliselt ei saavuta juht oodatud tulemust ja mingil hetkel koputab reaalsus uksele. Vastupanijates tekitab ignoreerimine tunde, et nende arvamus pole oluline. See vähendab nende soovi edaspidi panustada ja initsiatiivi võtta.

Survestada, piitsa ja präänikuga motiveerida?

Huvitav küll, kui teisi survestada, siis tundub see loogiline ja õigustatud, kui ennast keegi survestab, siis tahaks vastu hakata. Survestada 4-aastast poissi vihmaga kollaseid kummikuid jalga panema tundub loogiline ja ainuõige. Veidi ta protestib, aga MINA JU TEAN, kuidas on õige.

Samamoodi võib olla ka mistahes tööprotessi ümberkorraldamisega või muutusega töö juures. Ainuõige lahendus ellujäämiseks – juhi arvates. Vastupanija selgitab oma vastuväiteid, võitleb, ründab või siis sulgub ja vaikib. Mõlemil juhul ta distantseerib ennast ühistest eesmärkidest. Õhkkond muutub mürgiseks.

Meeleheites haaravad juhid piitsa ja prääniku järele, aga tundub, et seegi ei mõju. Inimesed suurendavad vastupanu, kui tunnevad, et keegi tahab neid kontrollida. Loomulik vastus survele on vastusurve. Kui vastu suruda ja mõtteid avaldada on ohtlik, siis kolib vastupanija põranda alla susisema.

Ka veenmine võib olla surve

Oluline on teada, et eriarvamuste korral surve pole ainult ähvardus, vaid ka teise osapoole veenmine, argumenteerimine, õpetamine ilma teist osapoolt eelnevalt ära kuulamata. Ärakuulamata eriarvamuse omanik tunneb, et tema arvamus pole oluline, eriti hull on see, kui ta lolliks kuulutatakse. Ja koostöö asemel tsementeerub ta oma seisukoha külge.

Oma seisukoha külge klammerdumine on võrdelises sõltuvuses surve suurusega. Ühiskondlikus kontekstis kasutatakse selle kohta sõna – radikaliseerumine. Suurendades mingi muutuse elluviimiseks survet, võime suurendada ka tiimiliikmete arvu, kelle eriarvamus tsementeerub. Osad neist hoiavad madalat profiili ja ajavad oma asja või siis vaidlevad avalikult vastu. Ilmselgelt pole see soovitud tulemus.

Mis on lahendus vastupanu korral?

Ratsionaalne analüüs ja faktidega pommitamine ei anna enamasti tulemust ja võib teha olukorra veelgi hullemaks. Rääkimise ja argumenteerimise õigus tuleb välja teenida kuulamise kaudu.

Hea lahendus on mitme muutujaga võrrand. Kõige väljakutsuvam on neist aktiivne kuulamine. Aga sellest ei piisa – vaja on lugupidavat suhtumist inimesesse, kes arvab teisiti. Tähtis on soov teda mõista. Ja veel enne seda on vaja olla teadlik iseendast ja oma emotsioonidest. Oh, kui raske see on mõnikord. Alles peale seda on võimalik hakata juhtima teiste emotsioone.

Nendele, kes jaksavad edasi lugeda veel üks viis, kuidas vastupanu teemale läheneda

Psühholoogilised vajadused (Enesemääratlemise teooria, Deci & Ryan)

Vastupanu juhtides on oluline arvestada inimese psühholoogiliste vajadustega. Neid on kolm, nad on sünnipärased ja osa meie olemusest. Need on autonoomia, kompetentsus ja seotus. Meile on hädavajalik tunda ennast psühholoogiliselt vabana, hakkamasaavana ja kokkukuuluvana, osana millestki-kellestki.

Autonoomia vajadus ja vastupanu

Me tahame ise otsustada, kes me oleme ja kuhu me läheme. Me tahame tunda, et me suuname ise oma valikuid. Me tahame olla MINA ISE. Me tahame, et meil oleks hääl ja et me oleksime kuuldud. Oluline on see, et vastupanu juhtija ei rikuks seda vajadust. Selleks on tähtis vastupanijat kuulata ja üritada mõista. Toetus ja mõistmine muudab meie ajukeemiat ja tekitab meis soovi ka teist osapoolt kuulata. Isegi siis, kui tal on teine seisukoht. Sellest hetkest saab dialoog alata.

Kompetentsuse vajadus ja vastupanu

Me tahame tunda, et me saame hakkama, et me oleme ja saame saada järjest paremaks. Ükski inimene ei pea kaua vastu keskkonnas, kus ta saab kogu aeg tagasisidet, et ta ei ole piisav. Kui juht tekitab vastupanijas tunde, et ta on loll, siis reageerib vastupanija sellele väga valusalt ja koostöö muutub küsitavaks.

Seotus ja vastupanu

See on tunne, et ma olen seotud teistega, nad hoolivad minust, ma meeldin neile. Oluline on see, et seotuse vajadus ei asenduks grupist väljaviskamise hirmuga.

Eriarvamused on võimalus

Hea juht suudab selgelt väljendada, kuhu koos minnakse, ta suudab leida tähendusi ja mõtestada eesmärki ja teekonda. Ta jätab mõtte- ja arutelu- ja tegutsemisruumi oma inimestele. Ta ehitab meeskonda ja hoolitseb ägedate väljakutsete eest. Ta suudab mõista neid, kellel on erinev arvamus ja näha selles VÕIMALUSI. Ta suudab tekitada dialoogi ja jõuda koosloomesse.

Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad

Kes viitsib nii palju jamada. Kui ei meeldi, siis seal on uks, võid sa meeleheitehoos mõelda. Tuleb teha, pole siin vaja midagi kuulata ja nunnutada, piits ja präänik aitavad. Jah, tõesti. Aitavadki. Survestamine motivatsioonivahendina töötab liigagi hästi. Siiski – miinus märgiga ja vales suunas.

Allikas: Ruti Einpalu blogi