Autor: Ruti Einpalu • 28. september 2021

3 säravat juhti vastupanust

Küsisin kolmelt säravalt juhilt, Piretilt, Marguselt ja Ivolt, kuidas nad on toimetanud vastupanuga, milline on olnud nende kogemus.

Autor: Unsplash

Piret Mårtensson, Kaubamaja teenindus- ja personalidirektor

Kui ma mõtlen vastupanule, siis tuleb mulle meelde normaaljaotuskõver ­- alati on keegi, kes tuleb ideega kaasa, alati on keegi, kes on vastu või skeptiline.

Ma orienteerun ja toetun nendele inimestele, kes tulevad kaasa. Hakkan nendega koos minema, edulugu üles ehitama. Samal ajal püüan võtta aega vastupanu ületamiseks ja negatiivsete väidetega tegelemiseks. Teen parima, et kuulata vastuargumente. Vastupanuga tegelemise ajal on väga oluline iseennast kontrollida ja juhtida, et mitte vihastada või lootust kaotada. Kui see juhtub, kaob endal ka töövõime ja motivatsioon. On loomulik, et inimesed vajavad aega muudatustega kohanemiseks ja teinekord on vastuseis parim peegeldus, et muuta sõnumid täpsemaks ja selgemaks.

Ühesõnaga püüan hoida diskussiooni üleval. Mõnikord ma ikka vihastan. Ja kui see juhtub, siis ma lähen täitsa lukku ja jään lihtsalt vait. See on hetk, kui mina vajan lisaaega.

Kõige kindlamalt tunnen ma ennast siis, kui ma suudan vastuseisu ette näha. Siis ma olen võimeline kogu protsessi oluliselt paremini juhtima. Kõige raskem on minu jaoks passiivne vastuseis ­- ta ei ütle, et ta ei kavatsegi seda teha, ta ei panusta ja loodab, et küllap keegi teine teeb, otsustab ja vastutab lõpptulemuse eest. Ja välja tuleb siis nagu vana Hiina lugu uusaasta joogikatla juures, kuhu kõik peavad tooma viina. Igaüks mõtleb, et ma toon pisut vett, ega keegi ei märka. Pärast selgub, et katlas ongi ainult vesi, sest kõik lootsid teiste peale.

Margus Rink, COOP Panga juht, „Parim juht 2021“

Ideaal on see, kui sa näed juhina vastupanu ette ja saad seda planeerida. Vältimaks, et tekib jäigastumine (loe: vastupanu), alustan ma nii varakult kui võimalik. See sõltub, aga kui võimalik, siis isegi kuni aasta varem. Oma peas nimetan seda „tilgutamiseks“. See tähendab vestlusi ja arutelusid. Aga ka info võimalikult varajast jagamist. Tiimiga, juhatusega, tervele organisatsioonile või üks-ühele. Kui on suur muutus, siis üks-ühele vestlused on kindlasti kõige efektiivsemad. Ma kasutan ära oma iganädalaseid vestlusi. Ma panen teema lauale ja me arutame. Inimesed tunnevad ennast olulisena ja et nende arvamus on tähtis. See kasvatab meievahelist usaldust. Tekib tahe kaasa tulla ja ka ees minna. Ja see ei ole ühe vestluse küsimus, vaid protsess.

Reaalsuses tekib vastupanu tegelikult kogu aeg. Siis on tunnetamise küsimus ja mul nii selget mudelit ei ole. Mõnikord ma panen jala vastu maad ja ütlen, et nii jääb või siis ma kuulan ja üritan mõista. Praegu meenub üks hiljutine lugu, kus ütlesin emotsionaalselt laetud inimesele, et ma tunnustan sinu arvamust, ma vabandan, seda asja enam tagasi pöörata ei saa, edaspidi ma teen teisiti. Põhipõhjus, miks ta sai pihta, oli see, et ma teda ei kaasanud. Inimene tahab olla osaline, et ta oleks laua ümber võetud. Kui ma teda kuulan ja saan aru, et ma läbi teise inimese silmade olen eksinud, siis ma vabandan.

Teise arvamusest ülesõitmist ma püüan vältida, see ei ole minu viis, aga kindlasti on seda juhtunud. Kui ma jään enda arvamuse juurde, siis ma selgitan, miks me nii teeme.

Kui mind emotsioonid üle ujutavad, siis ma lähen lukku ja jään vait. Inimesed, kes mind tunnevad, loevad seda minu kehakeelest välja. Kindlasti ei hakka ma teise inimesega sõda pidama.

Ivo Lille, Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli direktor

Vastupanu on loomulik protsess kui me räägime muutustest. Ma ei võitle vastupanuga, vaid tegelen sellega teadlikult. Ma ei jäta probleeme õhku, ma ei looda, et need lähevad lihtsalt niisama üle.

Kui tekib trots muutuste vastu, siis ma üritan enne mõista, enne kui ma loodan, et inimesed mind mõistavad. Kui me mingeid muutusi teeme, siis me sõnastame alati selle, kuhu me tahame jõuda. Kuidas sinna jõuda, on töötajate enda otsustada. Kui sellesse sekkuda, siis tekib alati vastupanu. Viise, kuidas kohale jõuda on mustmiljon ja ma usun, et iga inimene teab, milline teekond on tema jaoks kõige õigem.

Ma teen eeltööd ja valmistan ette. Ma üritan ehitada kõik asjad üles mingile teadmisele – kõik peab olema tõestatav, seal peavad olema uuringud, faktid, näited jne. Kui ma juhiks sain, siis ma arvasin, et ma upun bürokraatia sisse, ikkagi riigitöö. Tegelikkus on olnud selline, et 95% ma suhtlen inimestega üks-ühele, grupiviisiliselt. See võtab hästi palju aega, aga see on kõige efektiivsem tööriist. Eriti muutuste juhtimisel ja vastupanu korral. Ma räägin üks-ühele, gruppidega ning annan aega. Ma ei eelda, et kohe midagi muutub, ma saan aru, et kui inimesed on midagi teinud aastakümneid, siis muutus on neile keeruline.

Alguses oli vastupanu kõigele, mida tegin. Ma ei lase vastupanul podiseda, vaid tegelen sellega võimalikult kiiresti. Ma kuulan ja püüan mõista. Ma üritan minna võimalikult kiiresti üle lahendustele küsides, kuidas saan teda aidata selle olukorra lahendamisel.

Kui mul endal sõidab emotsioon üle, siis lõpetan koosoleku. Ütlen, et teeme pausi, paneme siia koma, kõik mis ma edasi ütlen, ei ole enam adekvaatne. Seda juhtub harva. Mul on mõned spetsiaalsed tehnikad, mis aitavad mul iseendaga toime tulla. Ma ei ründa, see ei ole mulle loomuomane. Ma võtan aega ja püüan anda aega ka teistele. Isegi siis, kui tean, et me peame liikuma edasi kiiresti.

Allikas: Ruti Einpalu blogi

Jaga lugu
Sekretar.ee toetajad:
Elis VaiksaarSekretar.ee ärijuhtTel: 5613 9851
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700