Autor: Elis Vaiksaar • 21. oktoober 2021

Hiljuti tehtud tööturu-uuringust selgus, et pea iga viies noor eelistab ühes ettevõttes korraga töötada vähem kui aasta. See tähendab, et aja jooksul koguneb neid alla aasta pikkuseid töösuhteid üsna mitmeid.

Meenutan 2-4 aasta tagust aega, mil minu CV-st vaatasid vastu vaid lühikesed töösuhted ning mil ma ei omanud kindlat töökohta, vaid teenisin raha erinevate tööampsude tegemisega. Kui seltskonnas aga jutuks tuli, et millega siis mina tööalaselt tegelen, ütlesin esimesed korrad üsna kindla südamega, et teen lühiajalisi tööampse erinevates ettevõtetes. Neid pilke, mis mind pärast selle lause välja ütlemist jälgisid, on väga keeruline kirjeldada, sest seal oli kõike – põlgust, segadust, haletsust jne. Need pilgud viisid lõpuks selleni, et ma ei soovinudki mõnda aega paljastada, kuidas endale raha teenin, sest ühiskondlik ülekohus tundus niivõrd ebameeldiv, et otsustasin sellest lihtsalt mööda vaadata mõnda aspekti oma elust varjates.

Tööampsud – ideaalne võimalus koguda erinevaid kogemusi

Minu tööampsude saaga lõppes 2019. aasta viimasel päeval. Alles siis otsustasin teha enda jaoks väikese kokkuvõtte – mitu tööampsu sai tehtud 2 aasta jooksul, mis ettevõtteid selle käigus külastasin, millised valdkonnad eriti huvi pakkusid ning kui palju selle aja jooksul teenisin. Minu suurimaks üllatuseks oli see, et numbrid, mis mulle vastu vaatasid, ei olnud üldse nii väikesed. Kuigi kui mõelda, et käisin neljal kuni kuuel päeval nädalas tööampsudel, siis poleks tohtinud need numbrid mind üllatada.

Olin selle aja jooksul kätt proovinud kolmeteistkümnes erinevas ametis ning seda kümnes erinevas ettevõttes. Leidnud selle aja jooksul palju uusi tuttavaid ning teinud tutvust töödega, mida arvasin, et ilmselt ei tee neid kunagi. Kõige toredam oli selle juures see, et mulle tõesti meeldis proovida uusi asju!

Ühel hetkel otsustasin, et võiksin minna kindlale palgatööle, kuna igapäevaste tööampsude tegemisel oli palk siiski võrdlemisi väike. Samas tundsin ka sisemiselt, et nüüd oleks aeg edasi liikuda ja leida tõesti see miski, millega edasi minna.

Mida sellest ajast õppisin?

Kuna põhjus, miks üldse tööampse mingil hetkel palgatööle eelistasin, oli küllaltki delikaatne, aga olen sellest ka varemalt ühes artiklis juttu teinud, sain sellelt perioodilt rohkem kui üldse loota oskasin. Esiteks muutusin kordades sotsiaalsemaks inimeseks, kelle jaoks polnud võõraste inimestega suhtlemine enam nii suur eneseületus. Teiseks, sain proovida erinevaid ameteid, mille käigus leidsin, et mulle sobivad tööd, mille puhul saab suure osa ajast ise asju nikerdada – kirjutada, andmeid töödelda, kätega midagi valmis teha. Kolmandaks, leidsin endas tahtejõudu täis ning tööka naise, keda tegelikult sisimas otsima läksingi.

Lõpetuseks tõden, et ma ei julgusta inimesi koheselt lahkumisavaldust lauale viskama, vaid mõtlema, kas kõige üle tuleks üldse häbi tunda. Olulisem häbitundest võiks olla siiski inimese soov areneda. Samuti ei peaks me vaatama lühiajalisi töösuhteid naeruvääristava pilguga, sest me ei või iial teada, miks inimene selle tee valinud on ning kas see on üldse tema vaba valik. Kes teab, ehk ka tema töötab selle nimel, et ühel päeval end juhipositsioonilt leida, kuigi ise seda veel sisemuses võib-olla ei teagi..