Autor: Kristiina Kaldre • 9. november 2021

Tööalaste vestluste kandvaks teemaks on sageli motivatsioon. Rahulolevad inimesed on ju teatavasti oma töös tulemuslikumad. Seetõttu kipub meil üsna automaatselt tulema üle huulte küsimus: mis sind motiveerib? Harvemini julgetakse aga pärida, mis kedagi demotiveerib. Ja veelgi enam – kes? Mina olen seda küsinud ja olen ka vastuse saanud. Näiteks on välja toodud ja põhjendatud, et ma ei ole oma inimesi kuulanud. Ei ole neid päriselt kuulanud.

Mis sellises olukorras küsija sees toimub? Eks ikka esmalt tahaks ju reageerida ja vastu vaielda. Siis aga saabub kiire arusaamine, et selles tagasisides peitub tõde. Kui süüvida tõe tagamaadesse, siis on sageli levinumaks põhjuseks pidev kiirustamine. Meie tähelepanu hajub kergesti ja unustame kuulata, kuigi võime kuulda. Võimust võtab petlik tunne, et teema on ju lihtne ning vastused veel lihtsamad. Olen lugenud juhtimisalastest raamatutest kuulamise tähtsusest, aga eksin ikka vahel selle vastu. Teadmine ei vii kahjuks veel tegutsemiseni. Aga mis võiks viia?

Tegelikult on parim õpetaja ikka oma kogemus. Näiteks mu enda viimase aja suurim demotiveerumine oli põhjustatud väga lihtsast asjaolust. Ootasin vastust ühele tööalasele küsimusele, mis oli mulle väga oluline. Tagasiside, mille sain, ei olnud aga kahjuks minu projekti soosiv. Sain sellest aru ja teadsin tagamaid, miks oodatud positiivset vastust ei saabunud. Mõistan suuremat pilti ja seda, et vahel tulebki teha ka raskeid valikuid. See, mis mind aga tegelikult demotiveeris, oli kommunikatsioon – kuidas mulle tagasisidet anti ja kuidas minu jaoks oluline ja kauaoodatud otsus teatavaks tehti.

Kuid kas siis demotiveerimise üks võtmekomponente on kommunikatsioonioskuste puudus?

Võiksin vastata, et ei ja jaa. „Jah“, kui tiimisisene ja meeskonnast välja jagatav info on ühepoolne, autokraatlik ning see ei arvesta teiste inimeste tunnetega. „Ei“, kui oleme küll head suhtlejad, aga meeskond on ülekoormatud, tähtajad ebamõistlikud ja eesmärgid arusaamatud. Sellises olukorras ei osata inimestele töö tähenduslikkust välja tuua ega märgata ka tiimiliikmete individuaalset panust. Pole siis ime, kui sära silmist kaob. Selleks ei ole vaja palju. Piisab, kui juba ükski eeltoodust tähelepanuta jääb.

Seega parim viis teada saada, mis su tiimi võimekuse alla tõmbab, on seda neil otse küsida. Küsida nii, nagu loo pealkirjas. Ja just nii-, mitte vastupidi.

Lisaks olen õppinud veel ühte asja. Loo oma meeskonnale võimalusi teha neid tegevusi, mis neid päriselt tööalaselt motiveerivad. Arusaadav, et alati ei saa kõiki tööülesandeid valida ja teha seda, mis meeldib. Kui su tiimiliikmele, kes on hea projektjuht, ei meeldi tuhanderealises Excelis ning numbrites surfata, siis äkki leiad talle abilise, kes teda numbrirägastikus aitab ning tema saab keskenduda oma tugevustele. Võib olla meeldib mõnele üritusi korraldada ning kolmandale hoopis teisi koolitada. Võimalus mitte kasutada oma tugevusi on kohe kindlasti täielikult demotiveeriv.

Seega lühidalt – õpi kuulama ja mõtle alati oma tagasiside läbi. Pane ennast tiimiliikme olukorda. Ära vähenda ühegi meeskonnas oleva inimese olulisust, märka tema tugevusi. Need väikesed tegevused üksi ei ole võluvits, kuid on olulised sammud demotivatsioonist motivatsioonini.

Ja kuidas ma ise oma demotivatsioonist üle sain? Ma andsin tagasisidet selle kohta, mida ma inimlikult tunnen ja kuidas saadud vastus mu rahulolu vähendas. Mind kuulati ära ja mu vastu oldi siiras. I’ll take it.

Autor: Kristiina Kaldre, Elisa teenustoe valdkonnajuht