Autor: Elis Vaiksaar • 12. november 2021

Ilmselt on mõnedki Sekretär.ee lugejad märganud, et pööran tihti tähelepanu vaimse tervisega seotud küsimustele. Minu jaoks on vaimne tervis kõige alus – enesetunde, elu kulgemise, suhete jne. Kui sellega on midagi viltu, tunneme end paratamatult halvasti ning kuna hindan head enesetunnet, üritan teha selle vähesegi, mis mu võimuses on, et inimesed vajadusel vaimse tervise osas tuge leiaksid.

Ma ei hakka sel korral rääkima probleemidest, mis on mind ehk aastate jooksul painanud. Neist on juba räägitud küll ja küll. Aga alles pea 30-aastase naisena mõistan, et kui oleksin osanud otsida või teadnud läheneda sellele teemale veidi teises võtmes, oleksin suutnud ka end ehk tervemana hoida. Aga.. Oleks on paha poiss ja enda süüdistamisel ei ole lihtsalt mingit mõtet. Lähme edasi..

Kas me polegi depressioonis vaid kõiges on süüdi hoopis ahviaju?

Tulles tagasi Raimo Ülavere õpitoa juurde, siis sain alguses aru, et olen ikkagi üpriski õigel teel oma peaprobleemidega tegelemisel. Kui tuju on halb või halvad mõtted ujuvad kuskil kukla taga, siis panen tossud jalga ja lähen lihtsalt jalutan. Füüsiline liikumine ja vaimne tervis käivad paratamatult käsikäes ning võid kindel olla, et seda soovitavad sulle kõik eneseabiraamatud.

Ühel hetkel hakkas ta rääkima aju osadest ning nende funktsioonidest. Kui Raimo mainis terminit „ahviaju”, siis pani see mind hetkeks maski taga turtsatama, kuna mulle seostub see pigem Simpsonite multifilmist pärit ahviga, kes peas taldrikuid peksab ning seda selles mõttes, et iga kord, kui mind tabab tõeline mõttehalvatus või korralik peavalu, kujutan seda ahvi oma peas taldrikuid tagumas.

Olgem ausad - ega ma väga mööda ei pannudki, sest tõepoolest peitub meie peades ahviaju, kes kontrollib meie emotsioone ning söödab meisse nii halbu kui häid mõtteid, mis vahel üsna tobedad on. Ahviaju on meie endi üks suurimaid vaenlasi, sest ühel hetkel võib ta meid nii lõputult kiita ning samas täiesti maatasa teha.

Tsiteerides Raimo Ülaveret tema blogipostitusest:Msi see ahviaju siis on? Hästi lihtsalt spordipsühholoogia maailmas levinud mudelit kirjeldades: inimesel on kolm aju – Professor ehk mõistus, Ahv ehk emotsioonid, uskumused, hinnangud ning Arvuti ehk koht, kuhu kõik mälestused, kogemused talletuvad.

Kuidas need kolm tegelast pärismaailmas tegutsevad? Professor teeb plaane – nt koostad endale treeningplaani või paned paika võistluse strateegiat. Siis algab võistlus ja varem või hiljem ärkab Ahv. Ehk emotsioonid – huuhaaa, kus täna on minek! Või siis, oh nii vara ja juba nii raske… Kusjuures mõlemad, nii Professor kui Ahv kasutavad oma „sõnumite” tekitamisel sama uut infot, ent konteksi jaoks laevad Arvutist alla päris erinevaid faile. Uue info tõlgendamine on seetõttu väga-väga erinev. Näiteks 3. koha kohta võib Professor öelda: okei, läks päris võimetekohaselt. Ahv aga ahastab: läbikukkumine, sa oled luuser!"

„Rusikareegel on: kui tunned ennast olukorras kehvasti, ebamugavalt, siis on Ahv laeva rooli haaranud,” – Raimo Ülavere.

Millal mõista seda, et Ahv on su peas rooli üle ohjad haaranud? Ära nüüd valesti aru saa - ahvid pole üdini halvad. Nad kontrollivad ka häid emotsioone sinu peas, samas võivad tekitada ka täieliku katastroofi või lihtsalt paranoia. Vastavalt oma tujule viskab see pärdik sulle ette nii kadedust nt „Vaata kui tugev konkurent välja näeb!”; alla andmise mõtteid nt „Sa ei jaksa enam, ära pinguta rohkem, muidu juhtub veel midagi hullu”; parandoiat nt „Vaata et sa nüüd ei eksi!”; rõõmujoovastust selle üle kui tubli sa oled või sõimab sind, milline luuser sa oled.

Kuidas see kõik saab juhtuda? Kui pärdik haarab rooli, on mõistus põhimõtteliselt jõuetu, sest kui mõistus söödab sulle ette realistlikke mõtteid ja räägib sellest, et oled kenasti hakkama saanud, otsustab ahv, et just nüüd on õige aeg su eneseusk proovile panna. Teadagi on mõistuse mõjust ahviajule otsene mõju sinu vaimsele ja füüsilisele tervisele ning ahvi kiusamise tuju tagajärg ongi üldiselt sinu halb enesetunne.

Seda kõike kuulates ja olles depressiooni teemaga üsnagi tuttav, tekkis mul töötoas endalgi mõned küsimused – ehk ma polegi tegelikult depressioonis vaid võib-olla olen oma ahviajul lasknud liiga vabalt ringi laamendada, sest polnud tema olemasolust varem lihtsalt teadlik? Ehk peaksin edaspidi lähenema oma emotsionaalse tasakaalu leidmise teel hoopiski sellest vaatenurgast? Kuidas taltsutada oma sisemist pärdikut? Arvestades seda, et pole aastate jooksul depressiooniga elades pidanud tarbima ühtegi medikamenti, mis seda ohjes hoiaks, siis ehk on tõesti mu halvad mõtted seotud hoopiski pärdiku tehtud pättustega mu peas..

Õnneks sain üsna pea ka oma küsimustele vastused ning lisaks mõtteid kuidas alustada oma pärdiku taltsutamist.. Mida siis teha?

Raimo Ülavere on öelnud oma blogis, et Ahvi taltsutamine on mõistuse igipõline töö ning seda isegi siis ja teades, et Ahv on kordades tugevam – kui läheb madinaks mõistuse ja emotsioonide vahel, siis reeglina jääb mõistus alla. Sellegipoolest pole taltsutamine võimatu ja viise selleks on mitmeid, alates Ahvi eksitamisest, tema treenimisest kuni ettevaatlike paide saatel rahustamiseni.

Kõige olulisem on sellega pihta hakata ning mida varem, seda vähem saab Ahv sinu peas pahandusi korda saata. Mina alustan täna. Kuidas sinuga lood on?

Kuidas teadvustada ahvijuttu ning kuidas taltsutada pärdikut?

* Teadvusta - tee vahet, millal ütleb meile midagi meie Professor ehk mõistus ja millal Ahv. Püüa edaspidi järgida oma mõtlemist ning pane hiljem kirja: millistel hetkedel Ahv ärkas (kui hakkas igav, kui läks raskeks, kui tekkis mõte lõpetamisest, kui tekkis mõte, et "ehh, täna ei peagi nii palju pingutama, sest.." või kui kaalul oli midagi väga olulist jne).

* Jälgi enda mõtteid järjepidevalt ning proovi saada endale pilt oma mõttemustrist ehk millal, mil moel ja mida täpselt öeldes Ahv sinu peas ärkab.

* Kui oled mõttemustri ehk päästiku, mis Ahvi äratab ja rutiini ehk mida ta ütleb ning kuidas su keha reageerib - ära kirjeldanud, siis saad ka edasi otsustada, kuidas konkreetselt oma ahvi taltsutada.

Kasutatud allikas: Raimo Ülavere blogi.