Autor: Sekretär.ee • 29. november 2021

Indrek, mida tänases maailmas oleks kõige rohkem vaja ära parandada ja kuidas sina sellesse panustad?

Meie ees on kompleksseid probleeme, millel pole kiireid ja haridusse mitte puutuvaid lahendusi. Näiteks kliima- ja keskkonnakriis, vaimse tervise mured ja poliitiline polariseerumine vajavad korraga nii poliitilist kui ka pedagoogilist sekkumist. Järsud poliitilised lahendused pole ilma teadmiste ja hoiakute arenguta aga jätkusuutlikud.

Minu jaoks on oluline see, et õpiksime tundma väga erinevaid tasandeid inimeseks olemisest. Et õpiksime metsikult üleilmastuvas, kiiresti muutuvas ja inforikkas maailmas olema korraga maailmakodanikud ja samal ajal tihedalt seotud nendega, kes elavad meie kõrvalkorterites või töötavad samas ettevõttes. Lisaks on metsiku infomüra keskel vaja iseennast tunda, et tehnoloogia ei ületaks meid meie nõrkustes. Usun, et nii nurjatute probleemide kui ka maailma muutumisega aitavad toime tulla head õpioskused, sotsiaalsed oskused ja enesekohased oskused. Sinna suunas, et need kolm oleks koolihariduse tuum, püüangi iga päev väikeste sammude haaval nügida.

Kuidas sa sattusid Noored Kooli programmi?

Eelnev haridus oli mul humanitaaralane. Õppisin kirjandusteadust ja nautisin seda väga. Ühelt poolt aitas see mul inimesena kasvada ja teiselt poolt on kirjandus oluline osa sellest, mis meid kultuuriliselt ühendab. Samas tundsin, et tahan mugavustsoonist välja astuda, ning sain aru, et see, mis mind kirjandusteaduse juures köitis, on hariduses kohal veel suuremal määral. Haridusse jooksevad kokku kõik olulised väljakutsed ja nende lahedused.

Olin ka varem erinevate kodanikualgatustega seotud, alates õpilasesinduse juhtimisest kuni vabatahtlikesse teatrikollektiividesse panustamiseni. Noored Kooli suureks tugevuseks oli kogukond, kellega koos selles määramatuses orienteeruma hakata – ma teadsin, et lähen õppima teistelt inimestelt ja teistega koos.

Enne programmi elasid Tartus, kuid otsustasid asuda programmi raames tööle hoopis Väike-Maarjasse. Miks?

See oli teadlik valik – ma otsisin huvitavat väljakutset, mis oleks mugavustsoonist väljas. Kuna toona ei olnud eriti võimalust töötada programmi raames Tartus, siis mõtlesin, et võiks minna ükskõik kuhu. Väike-Maarja koolijuht oli mulle väga sümpaatne – saime kohe esimesel kohtumisel hea klapi. Ma ei olnud nii sinisilmne, et arvata, et ma tean, kuidas asjad käivad, ja lähen kuhugi revolutsiooni tegema, aga tahtsin minna kohta, kus mind kuulatakse.

Elukeskkonna vahetus oli muidugi ootamatu – väikeses kohas anonüümsust on palju vähem kui suuremas linnas ja seetõttu oli oluline õppida tundma, kes elab kõrvalkorteris, kes töötab raamatukogus ja nii edasi, ja luua inimlikke suhteid. Ma läksin sinna avatud meelega ja tundub, et sulandusin üsna kiiresti.

Mis oli su suurim hirm õpetajatöö juures ja kuidas sa sellest üle said?

Alguses oli küll kuklas selline tunne, et mis siis, kui ebaõnnestun, kui ma ei suuda oma õpilaste jaoks olla see, keda nad vajaksid. Hirmust aitas üle saada see, et isegi kui ma ei olnud alguses kõige professionaalsem pedagoog, siis õpilastega inimlike suhete loomine tuli mul alati hästi välja – sellesse panustasin teadlikult ja palju. See algas väikestest asjadest. Suhtlesin õpilastega vahetunnis, kuulasin ära nende mured ja rõõmud. Käisime koos söömas, vahel mängisime jalgpalli. Oluline on mitte seada ennast õpilastest kõrgemale, vaid teadvustada, et ka õpetaja õpib nendega koos.

Kuidas Noored Kooli programmis õpitu ja kogetu aitas sind edasisel teekonnal, sealhulgas Emili Kooli loomise juures? (Indrek oli Emili Kooli esimeseks direktoriks aastatel 2016-2021 – toim.)

Ma arvan, et see aitas hästi palju juba Väike-Maarjas. Üks Noored Kooli põhiväärtusi on vastutuse võtmine: üks asi on õpetajatöö puhul klassi tasandi vastutus, aga lisaväärtus on selles, et ka kogukond töötab koos. Alustasin Väike-Maarjas Huvitava Kooli projektiga, kus tõin kokku erinevate vallaasutuste, kooli ja lastevanemate esindajad, et nad otsiksid koos viise koolielu elavamaks muuta. Kõige olulisem, mida Noored Kooli minu jaoks õpetas, on see, et kui satub kokku kamp inimesi, kelle jaoks on mingisugune muutus hästi tähenduslik, võivad sündida väga ägedad suured asjad. Tuleb julgeda katsetada ja uurida!

Kui mul ei oleks olnud Noored Kooli tausta, ei oleks ma julgenud Emili koolis sellist vastutust võtta. Nägin, kui palju saab ära teha, kui on toimiv ühiste eesmärkide nimel töötav kogukond ja see mudel sai ka Emili algideeks. Emili ei ole niivõrd üks kool, kuhu saab tuua õpilasi ja võtta nad üheksa aastat hiljem välja, vaid kogukond, mis pidevalt õpib üksteiselt ja koos.

Hiljuti asusid looma ühe kolmest uuest Tallinna riigigümnaasiumist. Millisena Sina näed Pelgulinna Riigigümnaasiumi rolli pealinna haridusmaastikul? Kas see täiendab või asendab olemasolevaid gümnaasiume?

Tallinna Pelgulinna Riigigümnaasiumit ei looda ühegi olemasoleva kooli asemele. Minu peamine eesmärk on luua gümnaasium, kus iga õpilane saab õpetajate abiga kokku panna individuaalseid võimeid ja huvisid arvestava õpitee. Lisaks klassikalisele kontaktõppele hakkavad meie õpilased õppima ka kõrg- ja kutsekoolide juures ning õpitulemusi on võimalik saavutada ka individuaalse töö, huvihariduse või näiteks praktika kaudu. Tahan, et Tallinna Pelgulinna Riigigümnaasium oleks paindlikkuse, avatuse, kvaliteedi ja julgusega eeskujuks nii Tallinnas, Eestis kui ka kogu maailmas.

Haridus- ja Teadusministeeriumi pressiteates ütlesid, et näed kolme gümnaasiumi korraga loomises selliste võimaluste avanemist, mis ühe kooli rajamisel võimalik poleks. Mis on need võimalused?

Loome kolme riigigümnaasiumiga uutmoodi koostöökultuuri. Eesmärk on, et õpilased saaksid oma õpitee kombineerida kõigi kolme kooli kursustest. Töötame välja ühise õppekava ja õppekorralduse raami, loome ühiseid e-kursuseid. Lisaks on kolme kooli peale võimalik palgata väga häid inimesi, kellele ühes koolis koormust ja palgafondi ei jaguks. Eriti oluline on see, et oleme loomisprotsessis koos, praegu juhtidena, hiljem tervete meeskondadega.

Kui Emili positsioneeris ennast kogukonnakoolina, siis 1080 õpilasega riigigümnaasiumi puhul sidusa koolikogukonna loomine tundub mitte just eriti teostatav. Kas see on sinu eesmärk ning kui jah, siis kuidas kavatsed selleni jõuda?

Selge see, et pisikese põhikooli ja suure gümnaasiumi identiteedid põhinevad eri alustel ja Pelgulinna riigigümnaasiumi kogukond on laialivalguvam. Meie identiteet hakkab alles kujunema. Ühelt poolt oleme osa pikast Pelgulinna hariduse traditsioonist, teisalt saame osaks Põhja-Tallinna haridusvõrgust, kolmandaks hakkab meie juurde õpilasi tulema ilmselt kõikjalt Tallinnast ja mujaltki Eestist. Asukoht jutustab lugu, aga identiteedi tuum saab ikka olema meie hariduslikes põhimõtetes ja väärtustes. Inimesed, kes avatud, paindlikku ja julget Pelgulinna riigigümnaasiumit koos loovad, olgu siis koolijuhi, õpetaja, õpilase, lapsevanema või kohaliku elanikuna, kasvavad kokku ja kogukond kasvab koos tegemise pinnalt. Uue koolimaja välialad koos liikumisvõimaluste ja näitusealaga on kohtumiskoht kõigile kohalikele ja olen kindel, et meist saab ka koolieluga vähem seotud põhjatallinlastele oluline maamärk.

Ja lõpetuseks – miks tasub tulla Noored Kooli programmi?

Kolm põhjust: esiteks metsik eneseareng kahe aasta jooksul; teiseks saab igal õhtul minna magama teadmisega, et panustad olulisesse; ja kolmandaks annab hariduses töötamise kogemus väga hea platvormi, et tegeleda ükskõik milliste komplekssete probleemide lahendamisega tulevikus.

Allikas: tööelublogi.ee